Santiago ja Santo Domingo

Asukoht: Santiago de los Caballeros & Santo Domingo, Dominikaani vabariik

Neljapäeval ja reedel loksun bussiga 2h (Metro bus, 240ps=90kr) Dominikaani suuruselt teise linna Santiago de Caballeros’sse, et külastada oma head sõpra Rudolphit. Rudolph on pärit Haiitilt ja õpib hetkel Santiagos. Mul oli vahepeal plaan külastada tema peret Port-au-Prince’s Haiitil, aga see jäi seal aset leidnud vägivallalaine tõttu seekord ära.

Midagi erilist Santiagos eiie ei võtagi, hängime linnapeal, käime kinos Supermani vaatamas ning ostan samuti üht-teist Mercado Modelo’lt ehk käsitöö ja suveniiride turult. Õhtul istume maja eest terrassil ning arutame maailmaasjade üle (Rudolph on suur poliitikahuviline). Kuna ta pisikeses korteris ühtegi üleliigset voodit ega madratsit pole, saan esmakordselt kasutusse võtta oma Kolumbiast ostetud võrkkiige. Reedel õhtupoolikul sõidan bussiga Santo Domingosse tagasi.

Reede õhtul käime kõigepealt Rosa, Rossy ja Leo’ga Rossy juures väikesel õhtusöögil ja pärast liigume ühte “30 mai avenüü” vabaõhu tantsukohta nimega “Trampolin”. Leo nimetab seda kohta irooniliselt colmadon’iks. Selgituseks: “colmado” on Dominikaanis elamupiirkondades iga nurga peal asuv põhitoiduainetega varustatud väike toidupood, mis on enamasti varustatud merenget v bachatat möirgavate hiiglaslike kõlaritega ja seetõttu (eriti vaesemates agulites) populaarne kokkusaamise, tantsimise, doominomängimise, ja rummivõtmise koht. “Colmadon” on siis Leo arvates sama asi, aga suuremates mõõtmetes. :-) Igatahes jõuame kohale, istume maha, võtame joogid (mina: Pepsid) ja ajame juttu. Iga natukese aja tagant käin piilun tantsupõrandale ja naudin Merenge-virtuooside tantsu. Mingi hetk ilmub kohale mingi bänd, mis mängib hirmkiireid “Perico Ripiao” tüüpi Merengesid. Loomulikult saan ka ise jala valgeks, nii Rosa kui Rossy jäävad mu Merenge-Bachata-Salsaoskustega rahule. Eesti salsasõpradele niipalju uudiseks, et siin alustab meesterahvas ühe peal paremaga tagasi, mitte vasakuga edasi. Pöördeid ja kominatsioone tehakse ka üldiselt vähe ning põhirõhk on rütmi nautimisel, puusade tööl ja paarilise särava naeratusega võlumisel (millest Eestis tihti puudust on!). Kell kolmveerand kaks ilmub kohale politsei ja koht on 10 minutiga rahvast tühi. (Dominikaanis jõustus hiljuti seadus, et nädalavahetustel ei tohi avalikes kohtades pärast kella 2 öösel alkoholi müa ega tarbida. ) Iga roju oma koju.

Laupäeval on mingi seltskond kutsutud Dominikaani moodi lõunasöögile Rosa juurde. Pakutakse praetud küpset pärisbanaani ehk platanot, praetud liha ja riisi maisiga selle juurde värsket salatit ning avokaadosid. Joogiks pakutakse maitsvat guajaavi mahla ja (nagu Dominikaanis kombeks) kokakoolat.

Pärastlõunal osalen APEC ülikoolis üritusel nimega “AIESEC English Club”. Tegemist on üliõpilaste endi poolt korraldatava iganädalase kokkusaamisega, nendele kes soovivad harjutada oma inglise keelt. Seekordseks teemaks on Kultuurishokk. Seltskond jaguneb umbkaudu kolmeks – AIESECi liikmed või praktikandid, dominikaanlastest tudengid ja haiitilastest tudengid. Üldiselt seltskond räägib päris hästi inglise keelt, pooled kohalolnud dominikaanlastest on tegelikult üles kasvanud USA’s ja räägivad ameerika aktsendiga inglise keelt. Haiitilased räägivad tugeva prantsuse aktsendiga. Arutatakse dominikaanlaste elu-olu USAs (neid on seal palju, igal perekonnal on lähisugulasi, kes elavad New Yorkis või Miamis). Diskussioon on elav ja kõik võtavad rohkemal või vähemal määral osa. Ameerikast tulnud AIESECi praktikant kirjeldab juhtumisi oma esimese kuu jooksul Dominikaani Vabariigis. Näiteks juhtumit kuidas ta esimest korda carro publico’ga sõitis, arvates et see on takso ja ehmatust kui auto kinni pidas ja keegi talle eesistmel sülle hakkas istuma. [Selgituseks: “carro publico” (ka “concho”, “derecho” või “carrito”) on vana ameerika romulast ostetud või juppidest kokku pandud auto, mis sõidab linnas tänava ühest otsast teise, maksab 12ps (4,5kr) ja kuhu pannakse istuma eesistmele 2 reisijat ning tahaistmele 4 reisijat. Laiemad ameerika sõiduautod (nt Lincoln Continental 70ndate mudelid) võtavad eesistmele 3 reisijat ja taha 5.] Samuti rääkis, kuidas Domikaanlastel on kombeks tervitamisel põsesuudlus ja ka üldse läbikäimisel palju füüsilist kontakti – tegevus, mis USAs õige kiiresti seksuaalse ahistamise süüdistusega kohtusse kaevataks… Njah, ameeriklaste “I will sue you” suhtumine on ikka väga nõme.

Pärast kokkusaamist lähen koju ja puhkan, sest homme tuleb pikk päev – sõidame Bayahibe’sse ja Isla Catalina’le sukelduma.

Pildid: Santiago ja Colmadon