Miljon tonni jääd

IMG_3765Kolmapäev, 23. jaanuar 2008, Perito Moreno liustik, Patagoonia, Argentiina

Ärkame hommikul vara, topime mitu kihti riideid selga ja sööme all hosteli sööklas tassi teed ja saia moosiga (mida nad siin suurustlevalt kutsuvad hommikusöögiks, phäh!). Hammustan oma lôunasöögipakist veel ühe singi-juustuvôileiva ka lisaks, et kôht heledaks ei jääks. Päev tõotab tulla pikk ja väga huvitav. Läheme ühele meie reisi pôhisihtpunktidest: Perito Moreno liustikule.

IMG_3699Perito Moreno on üks populaarsemaid liustikke ja üks väheseid, mis on tasakaalus – ta ei kahane ega kasva. Ta sulab ja murdub all suubumiskohas ja teda toidavad ülevalt mägedest lumesajud (seal sajab lund 300 päeval aastas). Edasi liigub ta kiirusega 0,4-2 meetrit päevas. Iga paari aasta tagant surub liustik suubumiskohas ette tropi kahe omavahel ühendatud järve vahele. Järved uuristavad seda troppi pikkamisi ning lõpuks murdub see plahvatusega tohutus jää ja vee möllus. Väiksemaid (nii paari kuni paarikümnetonniseid) kamakaid plartsatab suure mürina saatel liustiku otsast vette iga paarikümne minuti tagant. Paari korralikumat mürakat näeme kolinal vette sumatamas meiegi, ühe saan isegi pildi peale, katsun sellest hiljem animatsiooni teha.
Liustiku esine järv on täis pikitud väikeseid jäämägesid, milledest mõned ei sula ära päris pikka aega ja loksuvad vees veel mitukümmend kilomeetrid kaugemal, mägede piirkonnast väljas.

IMG_3746Aga liustiku kaugelt vaatamine pole veel päeva põhisündmus, kulminatsiooniks on ca 2 tunnine retk selle peal. Kokkulepitud ajaks lähemegi liustiku kõrvale sadamasse, kust viib laev meid liustiku lõunakülge mööda järve teisele kaldale. Seal instrueeritakse meid panema selga piisavalt riideid ning antakse kõikidele kindad. Jalutame mõnisada meetrit metsa vahelt kuni liustiku ääreni. Seal aitavad meie giidid Lucas ja Javier meile saabaste alla sakiliste otstega “kassid”, ning astumegi liustikujääle. Esimesed sammud teeme arglikult, aga Javier julgustab meid, et jää on väga tugev, kohati tugevam kui betoon. Liustikujää on nagu hästi suure teraline lumi, mis sügavamal raskuse tõttu aina tihedamaks läheb. Mida sügavamal liustiku sees, seda tugevam (ja sinisem) jää on. Kui kõikidel “cramponesed” all, harjutame nendega liustikul kõndimist. Javier juhendab, et alati tuleb astuda täisjalaga, et puutepind oleks suurem. Mäekallakut üles minnes tuleb käia varbad väljapoole – nagu Charlie Chaplin. Ja mäest alla tulles tuleb käia jalad põlvest kergelt kõverdatult ja otse, käed külgedel – nagu John Wayne. Jääs on suuremad ja väiksemad praod (kravassid), mis on kohati sulavett täis valgunud. Samuti voolab sulavesi väikeste ojadena mitmel pool olevatesse põhjatutesse aukudesse (sinkholes), mis ulatuvad liustiku põhjani välja. Niiet päris sügavad. Need on liustikul ronijale kõige ohtlikumad kohad, kuhu sisse kukkuda ei tasu.

Teeme liustikul üles-alla ronides ca 1,5km ringi, ronides ka ühe kõrgema nuki otsa, kust avaneb kena vaade. Tagasi alla jõudes ootavad meid liustiku äärel üllatuseks viskipudelid ja alfajoresid (argentiina maius). Lucas kraabib viskiklaasidesse liustikujääd ning seltskond saab märjukest proovida. Mina joon paljast liustikuvett.

Pilte liustikul käigust vaata siit:
AR: Walking on million tons of ice

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s