Asukoht: Sub Sinai Dive Center, Dahab
Pärast õhtusööki istume autosse ja sõidame Sharmist välja, Sinai poolsaare idaküljel asuvasse Dahabi, et seal homme ka kaks sukeldumist teha. Õige ruttu ongi Sharmi tuled selja taha jäetud ja kihutame pimeduses mööda liivaluidete ja liivakivikaljude vahel vonklevat teed Dahabi poole. Kusagil kaugemal, teispool tumedat veepiiri mustavad Saudi Araabia kivised mäed.
Arvasin varem, et olen kõrbes käinud – Lõuna-Aafrikas ning ka Dominikaanis sai üsna kuivades paikades seigeldud – ent nüüd nägin päris kõrbe ära. Kõrbe, kus peale liiva tõesti midagi ei ole. Null taime, null looma. Sõna otseses mõttes Igav liiv ja tühi väli…
Ja siis, nagu imeväel, kerkib su ette linn selle keskel, koos kõikide tänavate, piiratud, kuid siiski eksisteeriva haljastuse ja kõige muuga. Rony räägib, et ka haljastust harjutatakse siin vähese veega toime tulema, tiilgutades iga natukese aja tagant piisa vett. Raske on mõista, mis sunnib inimest sellisesse kohta asula rajama ning looduse vastu töötades siin elama…
Rony ei hoia gaasiga kokku ja jõuame edasi kiirelt. Paar korda peame peatuma politsei kontrollpunktides, ühes nõutakse ka minult ja Liisilt suht ebaviisakalt passe näha. Kesköö paiku jõuame Dahabi ning sõidame otse “Sub Sinai” sukeldumisklubisse, et sinna ööseks jääda. Homsed kaks sukeldumist maksavad kokku 260LE=570kr. 
Ööbida tuleb suht askeetlikes oludes – õuele on püstitatud neli telki (22LE öö= 50kr). Liisi naisterahvana paigutatakse üksi kõige korralikumasse, kahesesse ja vooditega telki, minule ja Rony’le jäävad tagasihoidlikumad tavalised üheinimese matkatelgid ja madrats. Pole hullu, eks ole ennemgi telgis ööbitud. Loodetavasti ei ole hommikune päike karm. Sukeldumiskoha vennike toob mulle veel hoolitsevalt paar tekki, et mul öösel külm ei hakkaks. Tänan teda, aga põhjamaa inimesena siiski muigan endamisi ning piirdun magamiskoti nurga pealetõmbamisega. Notin telki pugenud viimased sääsed maha ja poen põhku, äratus kella kaheksale sätitud. Kõrvalkvartalist huilgab araabiakeelset muusikat, millele vahele vürtsiks tuntud palasid Broadway muusikalidest vahele pikitakse. Öösel tibutaks nagu pisut sadada, telgi katus rabiseb kahtlaselt. Ei pööra sellele erilist tähelepanu ning vajun unne.
Hommikul saabki ärgatud sel hetkel, kui päike mu telgini jõuab – nagu oleks radikas magamiskotis sisse lülitatud. Hommikusöögiks pakutakse teed, keedetud muna, pitaleiba, tomatit, juustu ja jogurtit mee ja moosiga. Maitsev.
Seejärel paneme kokku sukeldumisvarustuse, tõstame selle koos balloonidega autosse ja sõidame välja. Dahabi sukeldumised on kaldalt sisenemisega, st peame kogu varustuse selga panema ja siis kaldalt sisse paterdama. Aga esmalt varustuse selgapanek. See toimub sisuliselt küla keskväljakul poe ees. 
Meie divemaster Asser viskab keset platsi mati maha ning laome oma nodi sinna peale. Külarahvas vaatab rõõmsalt pealt kuidas turistid omale laadungit selga laovad. Erilist lõbu kohalikele meesterahvastele pakub muidugi Liisi riietumine. SCUBA varustus on raske. Esmalt venitame selga pikad traksidega püksid, mis katavad kogu keha, väljaarvatud õlad, käed ja pea. Selle peale paneme veel vammuse, mille on lühikesed püksid küljes. Jalga lähevad saapad. Kogu see materjal on neopreenist, 7mm paksusest kummist, kusjuures torso on veel topeltkiht. Ma juba vaikselt sulan seal sees, aga see on alles algus. Järgmiseks tuleb raskusvöö – üle 10kg – ning ujukvest koos ballooni ning voolikutega. Pähe mask. Lestad kaenlasse. Kogu komplekt kaalub vabalt üle 25kg. Jätame omad asjad samasse mati peale. Vaatan ümberringi uudistavaid külaelanikke, poisiklutte, ükskõikselt ringivahtivat politseinikku ja mõtlen endamisi, et huvitav, palju meie nodist tagasitulles alles on. Teised ei paista selle üle pead murdvat ja seavad sammud ranna poole. Egas minagi. Vantsime randa ja ka otse riifi äärelt vette. Vees võtab raskuse üle ujukvest. Istume mõnusasti vees nagu tugitoolis ning paneme lestad alla. Ning kohe näitab Asser “thumbs down”, lasen vestist õhu välja ja vajun tasapisi vee alla.
Kalu on seekord rohkem kui eile ning sukeldumine seetõttu huvitavam. Sukeldumiskoha nimi on the Lighthouse. Liigume paralleelselt riifiga 15-23 meetri vahemikus. Iga väiksem koralliküngas on nagu omaette kalade küla, kus elab terve kogukond sama liiki kalu. Vanemad karjatavad kalapoegi ning peletavad ligikippujaid eemale. Natuke kiiremaid liigutusi tehes kaob terve sülem silmapilguga korallide vahele peitu. Kui õhku on 70 bari jagu, liigume tagasi alguspunkti ning mina ning Rony läheme välja, Liisi jääb koos Asseriga vette, et oma eksami viimased ülesanded ära teha. Kuna ilm on jahe, siis me kalüpsosid ära ei võtagi, jälgime kaldalt kuidas Liisi ja Asser vees solberdavad.
Vahepeal hakkab vihma sadama, mis on siin kandis väga harv juhtum. Vaatan huviga, kuidas rannaäärse kahekordse kohviku omanik kiirustab mööblit ning patju vihma käest kokku korjama, kuigi katus on peakohal. Katus aga on mõeldud päikesekiirte kinnipidamiseks, vihmavesi tuleb sorinal läbi.
Pakime vihma käes (mis meil sellest, me niikuinii juba märjad) oma kraami kokku ja sõidame kohe järgmisse sukeldumiskohta – Eel’s Gardenisse. Siin on vettesaamine veel keerulisem, tuul on tõusnud ning riifil tuleb oma sadakond meetrit ukerdada ennem kui ülepea vette jõuame. Aga vaev on seda väärt! Kalu on ümberringi tuhandetes ja kõikides vikerkaarevärvide kõikides kombinatsioonides ja mustrites! Siiani mu parim sukeldumine Punases meres. Huvitav on ka koha nime põhjus – liivast turritavad välja sajad usjad ca 50cm pikkused taime moodi kalad, kes sukelduja lähenedes vaikselt saba ees liiva sisse tagasi siuglevad. Nagu sikutaks neid keegi altpoolt sabast. Kui oht möödas, siis libisevad tasapisi välja tagasi. Sukeldumise lõpus veest väljasaamine on omaette katsumus, selleks et riifile tagasi saada, peame täiest jõust vastuvoolu mööda ühte tunnelit ujuma. Vool on tugev, kuna väljas on tuul tõusnud. Kui lõpuks välja saame, märgib Aasar, et tuukrid, keda varem nägime möödumas, ilmselt sellest kohast välja ei pääse, tõenäoliselt peavad triivima ülespoole Lighthouse kanti. Mõne aja pärast siiski näeme peanuppe veekohal ja rampväsinud sukeldujaid riifil kalda poole ukerdamas.
Käime Dive centeris pesemas ning küla ühes kallimas kalarestoranis söömas (100LE=220kr). Ennem kui restorani sisse astume, viib kelner meid kõrvalolevasse kalakarni, kus peame omale ise kalad välja valima. Õhtusöögi ajal vestlen Rony’ga juutide ja araablaste vahelisest konfliktist. Tal on huvitav nägemus ja oma arvamus asjast. Küsin, et mis on siis tema arvates lahendus konfliktile, sellepeale vastab ta pead raputades, et tõenäoliselt pole lahendust. Kui, siis ainult viimsepäeva kohus, kus Allah, Yahweh, Jehoova või muu jumal nende üle ise otsustab…
Pärast jalutame rannapromenaadil ning otsustame, et täna öösel enam telgis ei ööbi ning otsime korraliku hotelli. Leiame ühe korraliku suht ruttu (Dahab Divers lodge, 80LE=200kr 88), toome oma asjad Dive Centrist ära ning sätime ennast sisse.
Homme on mul veel koos Assariga kaks sukeldumist. Plaanime minna Canyonisse. Liisi ja Rony jätavad seekord vahele.
Rauno reisil 