Pühapäeval ajame ennast ennelõunaks üles 
(mul eriti raske, olen kell viis alles magama saanud) ja sõidame siis Los Tres Ojos‘t vaatama. Sõidame oma Gua-gua‘ga läbi vaesema linnaosa nimega Duarte. Meie tingimustes saaks sellele kohale analoogi, kui suruda kõik Nõmme ja Kopli majad kokku Vabaduse väljakule ja siis Pääsküla prügimäega kogu krempel üle valada. Pilt on tõepoolest trööstitu ja seda mitte majade või inimeste töttu, vaid tohutu laga tõttu, mis tänavatel vedeleb. Kõikjal on meetri kõrgused prügihunnikud ja nagu pildilt näha pole kohalikel mingi probleem seal samas kõrval maast puuvilju kaubelda… 
Meie tervishoiuametnikud ja tarbijakaitse saaksid sellise asja peale kreepsu.
Lõpuks jõuame Los Tres Ojos‘ juurde. 
Tegemist on mingil moel koobastesse jõudnud merevee ja vihmavee seguga. Päris kaunis vaade, teen mõned pildid nii seest
kui väljast.
Otsustame minna edasi randa, see pidada siinsamas lähedal olema. Ma küsin, et kas piisavalt lähedal, et jala minna – Maximo vastab, et ei mitte päris nii lähedal. Lõpuks tuleb välja, et rand on 70 kilomeetri kaugusel ja sõidame sinna bussiga tund aega… Randa kutsutakse Juan Dolio‘ks. Väike aga kõrgete laintega tore rand. Juan Dolio oli üheksakümnendate lõpus väga kuum kuurort, aga pärast 2001 aasta sündmusi on paljud luksushotellid klientuuri vähesuse tõttu pankrotti läinud ja häid aegu meenutavad rannas haigutavate akendega tühjad hotellid. Veedame rannas mõnusalt aega,
supleme soolases vees, vedeleme päikese käes, matame üksteist liiva sisse
ja uurime mereelukaid. Püüame kinni ka ühe merisiiliku ja vaatame mis tal sees on.
Enne õhtut tuleb randa ka Carolina oma sugulastega 
ja ajame juttu ning sulistame vees pisut ka koos nendega. Enne pimedat läheme Gua-gua peale ja sidame tagasi koju.
Rauno reisil 