Teisipäev, 15. jaanuar, Punta del Este, Uruguai
Teisipäeva hommikul kuhjame oma mittevajaliku pagasi hosteli vastuvõttu, teeme oma kiire check-outi ning suundume laevaterminali, et sõita 4 päevaks Uruguai randadele suvitama. Sama plaan on praegustel suvekuudel paljudel Porteño´del (ehk Buenos Airese elanikel), ja laevaterminal on pilgeni rahvast täis. Punta del Este on neile nagu meile Pärnu – sinna minnakse suvekuudel rannamõnusid nautima ja lihtsalt niisama suvitama.
Meil on õnneks või kahjuks esimese klassi piletid, mis tähendab seda, et me saame laevale kiiremini. Sellega ka privileegid piirduvad, sest laeval on 1- klassil ilma vaateta mõttetud istekohad ja laevalt maha pääseme ka viimasena.
Pärast Colonia nimelises linnas randumist istume bussi ja sõidame 4 tundi Punta del Este´sse. Bussiaknast paistev maastik on hämmastavalt sarnane augustikuisele Eestile, äsjakoristatud viljapõllud, metsasalud ja eraldipaiknevad talud.
Punta del Este ise aga on Pärnuga võrreldes sama mis New York võrreldes Tallinnaga. Tohutul hulgal ülimoodsaid korterhooneid basseinide ja klaasfassaadidega, ning kõikjal justkui maniküürikääridega pügatud muru ja lillemerega. Kõige krooniks muidugi tervet linna ümbritsevad heleda liivaga rannad.
Hostel on lihtne, aga suht korralik. Rahvast on palju ja erinevatest maailmanurkadest. Kuigi ilm on tulline, viskame pikemalt aega viitmata oma träni tuppa ja seame sammud ranna poole, mis asub hosteliuksest 50m kaugusel. Randa jõudes aga tuhin kahaneb, sest tuul on tõepoolest tugev ja ainsana jääb oma sihile kaljukindlaks Neeme, kes lihtsalt pidi kohe boogieboardi ära proovima. Kolame linna peal ja otsime söögikohta. Kõik tundub (Buenos Airesega võrreldes) ikka suht kallis. Lõpuks istume ühte kohvikusse ja teeme kiire söögi. Esimene tähelepanek – teenindus on siin hoopis teisest klassist kui Buenos Aireses. Kelnerid on igas endast lugupidavas restoranis pea eranditult keskealised (või vanemad) meesterahvad, kes on teeninduskunsti nii lihvinud, et mingi 6se seltskonna suurem lõunasöögitellimus ilma märkmeid tegemata meelde jätta pole mingi probleem. Iga natukese aja tagant käiakse kontrollimas kas kõik on korras ja kas toit maitseb. Portsud on SUURED nagu Buenos Aireseski – ma pole suutnud 4 päeva jooksul ühtegi söömaaega lõpuni ära süüa, ja ma pole just väikese söömaga. Pärast mitmekordset püksirihma järgiandmist olen sunnitud ka seekord alla vanduma ja seegi kord pool portsust järgi jätma. Erinevus Buenos Airesega on aga siiski see, et siin osatakse roogi korralikult maitsestada.
Nii kella 11 paiku õhtul sööme veelkorra kõhud täis ja läheme hostelisse leiba luusse laskma. Paneme kella helisema öösel kella 2 peale – siin võetakse ööklubi mõistet tõsiselt ja klubid toimivad tõesti öösel – umbes 2 kandis peaks uksed avatama. Kui pool kolm Raidoga Mamboclub nimelisse restorani/klubisse jõuame, on sealvaid üksikud ringiukerdavad kelnerid ja viimased õhtustajad. (Siin lükatakse õhtuti restoranis lauad kokku ja koht muutub mürtsuva muusikaga ööklubiks.) Mõtleme, et äkki on pidu juba läbi ja oleme hiljaks jäänud, aga ootame siiski veel pisut. Tasapisi hakkabki rahvast kohale tilkuma ning pidu võtab tuure. Muusika on põhiosas reggaeton, aga lastakse ka salsat, merenget ja vanu popphitte. Seinal ekraanidel jooksevad muusikavideod, mida DJ sama osavalt miksib kui muusikatki. Ükski pidu ennem päikesetõusu ei lõpe.
Mis meilgi üle jääb – when in Rome…
Vaata pilte siit: http://flickr.com/photos/rauno/sets/72157603849224747/
