12. jaanuar, Barajase Lennujaam, Madriid, Hispaania
Madriidi lennujaamas pika reisi viimast lendu oodates sigineb naha vahele tuttavlik pisut ebakindel tunne. Tunne, mis on alati ennem tundmatusse kohta sissehüppamist, tunne mis valdab mind alati vahetult ennem pikemat või kaugemat reisi. Et miks ometi vahetan oma turvalise koduse rutiini millegi tundmatu ja potendiaalselt ebameeldiva ja ebaturvalise vastu? Veenan ennast: Kui Kolumbus oleks samamoodi tundnud ja sellele kartusele järgi andnud, oleks Ameerika jäänud avastamata. Raputan selle tunde õlgadelt ning meenutan hoopis, et minu jaoks on see tunne olnud tegelikult alati eelmänguks maailmapilti laiendavale reisikogemusele, kohatud uutele sõpradele ning uutele avastustele. Nagu Kolumbuselegi, tema ajastule omasel moel.
Võtan jope ja kampsuni seljast ning topin need seljakotti. Sinna jäävad nad vähemalt 10 päevaks, kuniks oleme Buenos Airese ning Uruguaiga ühele poole saanud ning naasnud parasvöötmesse Argentiina lõunaosas. Sööme Raidoga lennujaamas oma elu kõige kehvema 200 kroonise õhtusöögi, ning suundume unega võideldes Buenos Airese lennukile. Lennukile viivas koridoris hüüab järjekorra lõpust peatsest kojujõudmisest ülemeelik Argentiina teismeline mahajääjatele hüvastijätuks: “Fuck Europa!”. Minugipoolest. Vähemalt mõneks ajaks.
Bienvenido a America Latina.
