Milongad on päris

13. jaanuar, Plaza San Telmo, Buenos Aires, Argentiina

12 tunnine lend möödub vaheldumisi magades ja magada jääda püüdes. Hommikul jõuame lõpuks Buenos Airesesse, mis on kaugeim punkt, kus ma eales olen kodust viibinud – pea 13 000km. Läbime Raidoga probleemideta tolliformaalsused, korjame oma pagasi ning väljume lennujamast. Esmapilk – argentiinlased on oma külaliste suhtes abivalmid. Taksoleti neiu kutsub meile appi pakipoisi, see juhatab meid ennujaama tohuvapohus meie takso juurde ja aitab täiesti tasuta ka kotid pagasiruumi. Taksojuht ei sõida kohe pärast meie autost väljumist ära, vaid tuleb aitab meid hostelisse sisse jne.

Hostelis (kus Neeme, Riin ja teised meid juba ees ootavad) võtame kiire dushi ja läheme kohe linna avastama. Neeme sõnul pidavat piirkonnas, kus nad viimased ööd pidutsemas on käinud, olema riideturg, kus kohalikud riidedisainerid oma loomingut müüvad. Kohale jõudes on tuleb välja, et pubid, kus alles loetud tunnid tagasi raju pidutsemine käis ja alkohol ojadena voolas, on hommikul riidekaubamajaks muutunud – baarileti küljes ripuvad viski ja rummipudelite kõrval riidepuud kohaliku rõivadisaini viimase tippsaavutustega. Riin ja tüdrukud loomulikult kaovad sinna kiiresti, ja ainus kes nende naasmise kohta oskab midagi kosta on Neeme – tüdrukutel olevat raha umbes täpselt 1h shoppamise jagu. Me kasutame selle aja selleks, et proovida ära oma esimene kuulus argentiina steik ehk parilla. Steik on maitsev ja toekas lõunasöök maksab koos jookide ja magustoiduga ca 40ARS (=150eek).

Edasi siirdume linnaossa nimega San Telmo. Esimene asi, mida peaväljakule kohale jõudes kuuleme, on vali tangomuusika. Kas tõesti – mõtlen endamisi – on tango ka tantsuna siinse rahva seas populaarne? Ja nii see on – platsil on käimas päris õige milonga, muusika mürtsub ja paarid keerlevad tangohoos. Ja ühel hetkel muusika hetkeks vaikib ning tantsuplats tühjeneb. Lavale astub kõrgete kontsadega ja mustas kleidis noor naine. Tema järel kergelt habetunud, üleskeeratud käistega kergelt kortsus päevasärgis keskealine sihvakas mees ning nad tantsivad. Ennastunustavalt ning virtuooslikult. Nagu oleks nad tangoansambli lisaliikmed, kelle ülesandeks on esitada emotsionaalne tangolugu nii, et seda kuuleks ka silmadega. Rahvas jälgib imetlusega tango erinevaid ajastuid kujutavat tantsukava ning elab lugude vahel marulise aplausiga paarile kaasa. Kava lõpus käib paar caucho nahksombreeroga rahva seas ning publik ei ole kitsi tunnustusega. Poetame meiegi mõned viiesed-kümnesed, selle raha eest on etendust tõesti palju saadud.

Edasi jalutame mööda käsitöökauplejate tänavat ning uurime kaupa. Ma esialgu midagi ei osta, ei viitsi kaasa tassida terve kolm nädalat. Siiski panen mõnele asjale sillma peale ning plaanin viimastel päevadel ennem äralendu pisut siin shopata.

Kella kaheksa paiku naaseme “milonga väljakule”, et ühes ümbruskaudsetest restoranidest korralik õhtusöök teha. Leiamegi laua väljakuäärses restoranis teise korruse terrassil, mis on ümber ehitatud lehtlaks. Väljakult kostab mürtsuvat tangot, mitmekümne tantsupaari jalgadesahinat ning pealtvaatajate jutusuminat ning hõikeid.

Pärast 4 tangoringi astub ette räsitud hipi/punkarivälimusega noormees, käes päevinäinud ukulele (gitarri väiksem vend). Tutvustab ennast jalugu, mida järgmiseks esitab. Tegemist on Chacarera´ga – Põhja-Argentiinast pärineva muusikastiili ja tantsuga (millel mina leidsin sarnasusi näiteks Kreeka tantsudega).
Minu kõrval jälgib tantsupidu mäned noorukid, neile lähaneb üks vanem senjoor ja palub ühe tüdruku tantsule. See keeldub viisakalt, põhjendades et ta samme ei oska. Senjoor on vastusest mõnevõrra häiritud, ent küsib siiski veel, kas noored ikka Tangot oskavad. Taas eitav vastus ja senjooril ei muud kui tõdeda, et noorus on hukkas. Tantsupõrandal on ka näha huvitavat olukorda, kus enamik naispartneritest on noored, kahekümnendates tüdrukud, ent meespartnerid pea eranditult soliidses eas hallipäised härrasmehed. Tango tantsimine tundub, et eeldab eluküpsust…
Selline on siis pühapäeva õhtu San Telmos.

Järgmisel päeval kõnnime mööda linna üht suurimat ostutänavat Calle Florida, ning jõuame samuti ühtede tänavatango-kunstnike esinemiskohta. Sedapuhku on tantsupaari meespool tõesti kuldsetes aastates, silma järgi hinnates on tegemist (kuldsele keskeale läheneva) naispoole isaga. Rahva ees kõndides ei tundu vanahärra samm enam kuigi kerge, ent hetkest kui milongaloo rütm ümbritsevat tänavasuminat tantsisklevalt varjutama hakkab, on aastad senjoori jalgadelt ja õlgadelt kadunud. Ta mängib osavalt temale kohati 45% naalduva tantsupartneriga ja muusikarütmiga, tantsides muusikasse filigraanse täpsusega.