Juhtusin netis sellise Hando Runneli luuletuse peale, mis minumeelest on väga lõbus ja natuke ka seda reisiblogi ilmestab. Ärge olge kakandid!

Keldrikakand kena kakand,
keldris söönd ja keldris kakand.
Pole keldrist väljas käinud,
pole välisilma näinud.

Kõik, mis kehtib keldri õhus,
kehtib ka ta peas ja kõhus.
Ta ei ole isehakand,
ta on sünnist saati kakand.