Asukoht: Blue Hole dive site, Dahab

Kuigi esialgu sai planeeritud kokku 4 sukeldumist, pakub Asser teise sukeldumispäeva õhtul söögilauas välja ka homme veel sukelduma minna. Mina olen rõõmuga nõus. Liisi, kelle maski harjutused hästi välja ei tulnud, otsustab osaleda ainult esimesel ja Rony jätab seekord vahele.

Õhtul jalutame Dahabi rannaäärsel promenaadil. Astume sisse postkaardipoodi ning saadame postkaarte, mina saadan koju vanematele, Casa de Bailesse ja ühe ostan ühele Haiiti sõbrale, kes seda teha palus. Kolmepeale saadame ka kaardi Alberto Postcard for World Peace projektile, vaatame kas ka kohale jõuavad.

Promenaadi keskele on maha joonistatud sinkavonka jooksev kaunistus. Mere ääres on märgid, et mootorratta, kaameli ja hobusega promenaadil viibida ei tohi. Kõrvaltänavatele piiludes märkan siiski siin-seal hulkuvaid kaameleid maas lamasklemas või mõne prügihunniku kallal kitsede ja koertega koos nosimas.

070203_DahabDiversLodge_iPärast netisistumist jalutan oma kuppellaega hotellituppa ja lähen kohe magama. Homseteks sukeldumisteks tuleks puhanud olla.

Hommikul on äratus nii 10 paiku. Rony ütleb, et võime asjad siia jätta, et pärast sukeldumisi saame siinsamas mugavalt pesemas käia. Sätime ennast valmis ja sõidame Sub Sinai’sse, et seal eilset maitsvat hommikusööki korrata. Kalüpsod on ka juba ära kuivanud ning asser on sukeldumisasjad valmis sättinud. Autojuht on ka kohal. Täna on siis minek Canyon’i ning Bells & Blue Hole nimelistesse sukeldumiskohtadesse.

Canyon asub ca 10km Dahabist põhja poole. See sukeldumine on minu jaoks eriline sellepoolest, et esimest korda käin ära veealuses koopas, st kohas, kust ei ole otsenähtavust veepinnale. Aga kõigest järjekorras.
Liigume oma akvalangikoorma all ägisedes ja riifil libastumist vältides vaikselt vette. Rony jääb kaldale pilte tegema. Kui oleme riifi vahel oleva liivariba keskel lestad alla saanud, poseerime viimast korda veel Ronyle ja laskume. Vee all liigume veerand tundi aegamisi põhja lähedal kuni jõuame maapinnas oleva sügava ja laia praoni, mis ongi Canyoni sissepääs. liiva vahelt ja Canyoni äärest tõuseb veepinnale õhumulle. Mõtlen endamisi, et huvitav, kas neid eritavad miskid veeolendid või on eelmiste tuukrite õhumullid kinni jäänud ja nüüd nirisevad ülespoole, moodustades imeilusaid valguse käes mänglevaid pärlikette.

Kui jõuame prao kohale, viipab Asser märku andes pöialdega allapoole ning libiseb prakku. Liisi järgneb talle ja ma lähen viimasena. Koobas on küllaltki lühike, aga samas on sissepääs piisavalt sügaval (~30m), niiet ohutunnet ei tohi kaotada. Viimati kui Rony ja Asser siin sukeldumas käisid, oli nendega kaasas üks ameerika tüdruk, kes jäi Canyonis 25m sügavusel lämmastikunarkoosi. Lihtsalt jäi enda ette põrnitsema ning ei reageerinud tükk aega, kuni Rony ta lõpuks narkoosist välja raputas. Seekord õnneks keegi narkoosi siiski ei jää. Küll aga on koopas ühe kõige kitsama koha peale ennast sisse seadnud Lionfish (lõvikala?). Lionfish on kiirete refleksidega röövkala, mis meie õnneks siiski kütib endast väiksemaid elukaid. Endast suuremate kaitseks on tal selgroost välja kasvanud pikad ogad, mis sisaldavad küllaltki palju ebameeldivusi tekitada võivat mürki. Liigume üksteise järel, elukat mitte ärritada püüdes tunnelist läbi. Canyoni lõpus olev väljapääs on aga nii kitsas, et Liisi takerdub sinna oma regulaatoriga hetkeks kinni. Siiski harutab ta ennast ilma paanikata lahti ja saame edasi liikuda. Sukeldumise lõpus liigume mööda riifi äärt tagasi algusesse ja tõuseme veepinnale. Asser annab mulle märku välja minna. Liisi jääb oma maski harjutust veel tegema. Loksun veepinnal kõhuli kiirustamata kalda poole, naudin sooja vett ja pealage paitavat päikest, ise samal ajal kaldaäärses riifis askeldavaid kalu jälgides.

IMG_2241Lõpuks ronin siiski välja, ning pakin varustuse kokku. Ilm on pisut tuuline, niiet kalüpsot ära võtma ei hakka. Istun teisi oodates päikesevarju ja jälgin kaamelite seljas mööda kihutavaid poisiklutte. Paistab, et kui Eestis on igal klutil jalgratas või rula, siis siin on prestiizhi küsimuseks kaameli olemasolu. Mõned kaamelid luusivad ka omapäi ringi, sadulad seljas ja rakmed peas.