Asukoht: Sharks Bay, Sharm el Sheikh
Pärast internetikohvikust lahkumist, tulebki kõne Liisilt, et ta sõbra Rony nõbu Amr korjab mind Mövenpicki hotelli juurest peale. Nüüd siis ainult vaja see üles leida. Küsin netipunkti tegelaselt teed ja hakkan astuma. Leian Amri üles ning peagi olengi Sharks Bay nimelises kohas oma rannabangalo ees. Ajan veel Amri ja ta sõbraga natuke juttu, aga olen väsinud ja ütlen aitäh ja nägemist ning otsustan pikali visata. Bangalo on seestpoolt kenam kui väljastpoolt. Magan ennem kui pea patja puutub…
Kella kolme paiku öösel on väljast kuulda kobistamist. Liisi ja Rony ongi kohal. 
Viimati nägime temaga juunikuus, ennem kui ma oma reisile läksin, üle poole aasta tagasi. Ta pole palju muutunud, juuksevärv on ainult pisut tumedamaks muutunud. Annan talle pidulikult üle kohukese ja shokolaadikuhja ning Tallinnast ostetud värske Ekspressi. Lähme veel natukeseks alla Shishat popsutama ja juttu ajama, poole nelja paiku aga poeme põhku. äratuse sätin 7:30 peale.
Hommikul maksame hotelli eest. Mulle öeldi eile õhtul hinnaks 30EUR, aga täna hommikul tuleb siiski välja, et asi maksab poole vähem. Põhjus selles, et maksjaks on Rony, kes on kohalik, ja kohalikele on kõik asjad ilma küsimatagi poole odavamad. Mingi riiklik poliitika vist…
Igatahes, sõidame sukeldumipaatide kaile. Selleks et kaile pääseda, peame läbima lennujaamaga sarnaselt turvakontrolli, metalldetektor, ja puha. Minu ja Liisi kontroll seisneb lihtsalt detektorist läbijalutamises, isegi piiksumise peale meid ei tülitata. Rony aga peab taskud pahupidi pöörama. “Kõrgendatud” turvakontrolli ajendiks on ilmselt pooleteise aasta eest siin toimunud põuepommarite korraldatud plahvatused. Kolmes erinevas kohas samaaegselt lõhatud pommis sai surma 88 inimest. Igatahes, praegu tundub, et turismile eriti pärssivalt pole plahvatused mõjunud, niiet ükskõik kes selle roima toime saatis, pole oma eesmärki ei saavutanud. Turvakontrollid on siiski igal sammul, ka Old Marketil, kus tollal üks pommidest lõhkes.
Pärast kontrolli astume laevale. Selleks on ca 25m pikkune kaater, kus peale paadimeeste ja divemasterite on veel Venemaalt grupp sukeldujaid. Kaater on väga mõnus, dekkidel on lahedad lamamismadratsid, et oleks mugav lebotada ja päikest võtta. Kasutame võimalust nappe unetunde tasa teha. Sukeldumiste vahepeal kaetakse laeval suur söögilaud, karastusjoogid ja vesi on ka hinna sees. Kokku läheb päev paadil maksma 400naela (850kr). Rony’le loomulikult vähem. :-)
Kaater sõidab Ras Mohammed rahvuspargi alale. Asser on varustuse juba kenasti kastidesse pakkinud, Liisi uuris isegi nädal tagasi mu mõõdud järgi, et kalüpso ikka täpselt selga istuks. Pärast kogu nodi selgaladumist jääb veel kõige raskem osa – lestade jalgasaamine. :-) See pole nii lihtne kui kõlab, 25kg varustust seljas paneb omad piirid kummardamisvõimele. Divemater on viisakas ja keerab lestade kannad ära, et oleks mugavam jalga panna, niisiis saame ka lõpuks ennast lestastatud. Lõpetuseks tuleb veel lärakas sülge maski sisse tatistada, et veeall klaas uduseks ei läheks ja oleme vettekargamiseks valmis.
Plaanis on kaks sukeldumist (Ras Za’atar ja Ras Gozhlani sukeldumiskohtades), esimesel on kalu vähe näha, teisel rohkem. Liisi maadleb esimesel sukeldumisel hõljuvuse (buoyancy) probleemidega – laseb algul liiga kiiresti õhu vestist välja ning selle tulemusel vajub kiiresti põhja poole, siis aga laseb liiga palju õhku vesti sisse ja tõuseb veepinnale nagu kork. :-) Ülejäänud seltskond hoiab ka pinna lähedusse. Mina ja Rony oleme buddy’d ja liigume omaette ja natuke sügavamal. Asser teeb vee all märke, et hoiaksime nendega samale kõrgusele, aga mina liigun siiski Ronyga, kui kogenenumaga koos. Kui õhk otsas, tõuseme pinnale. Kaater on meie õhukullidele tasapisi järele sõitnud, kui pinnale tõuseme visatakse meile köis. Haarame kõik kenasti köiest ning laseme ennast paadi juurde lohistada. Huvitav erinevus Ameerikas sukeldumisega võrreldes on see, et siin pidime kogu varustusega – isegi lestad ja raskusvöö peal – spets redelit mööda pardale ronima. Kolumbias ja Domis ulatasime kõigepealt raskusvöö paati, siis lestad ja alles siis ronisime sisse.
Laevatekil saame pärast esimest sukeldumist Asseri käest pragada, et ei valinud õiget sügavust. Teisel sukeldumisel oleme kuulekamad ja ka Liisil läheb juba hõljuvusega paremini. Kulutame siiski millegipärast oma õhu suht ruttu ära, niiet üle 25 minuti ei saagi vee all olla.
Pärast sukeldumisi oleme suht väsinud ning peesitame niisama laevatekil madratsi peal päikese käes. Asser toob välja raamatu Punase Mere sukeldumiskohtadest. Teen pilti ja jätan meelde sukeldumiskohtade koordinaadid.
Päike silitab vaikselt selga ja kannab päeva lõpuks isegi imekerge jume mu Eestimaa talvest kahvatutele säärtele ja palgele. Lasen isegi silma natukeseks looja ning saan pärast teiste käest võtta, et norisesin.
Tunnike hiljem jõuame tagasi Sharmi Marinasse, tasume oma arve ning jalutame mööda promenaadi tagasi auto juurde. 
Pesemas käime Pirates Diving Centre nimelises kohas, mille väraval lehvib uhkelt ka Eesti lipp. Koha omanik selgitab, et ta paneb alati oma külaliste riigilipud välja, nagu korralikule majutuskohale kombeks. Küsin koha omanikult, et kuidas ülemöödunud suvised pommiplahvatused ärile ka mõjusid – vana vastab, et kehvasti, terve möödunud aasta oli vindunud. Alles nüüd, poolteist aastat hiljem hakkavad turistid taas samades massides käima kui ennem pomme. Jutt kaldub ka terroriakti arrvatavatele toimepanijatele, selles osas on mehel kaks hüpoteesi – kas fundamentalistlikud muslemid (see on ka ametlik versioon asjast) või iisraeli agendid (et suunata turismivooge iisraeli kuurortitesse). Kui hakkame ära minema, siis koha omanik istub igatahes päris korralikku kabrioletti ning kihutab kummide vilinal minema. Ju siis äri ikka nii kehvasti ka ei lähe. ;-)
Õhtul veedan poolteist tunnikest omapead kui Rony õde on Liisi ja Rony Mövenpicki hotelli privaatsele õhtusöögile kutsutud. Istun netikohvikus (röövellikud 20LE = 45kr tund!), käin pärast Liisi/Rony naasmist koos nendega veel pizzat söömas. Peagi asumegi teele Dahabi poole.
