9. juuli 2006
Asukoht: Cartagena ja Barú saar, Kolumbia
Kohe pärast seda kui Alberto koos oma isaga meid Barranquilla lennujaamast üles nopivad, võtame suuna otse Cartagena’le, kus meid juba ootavad Alberto pere ja Maris. Sõit kestab paar tundi ning enamuse sellest veedame tagaistmel tukastades, vahelejäänud möödunud ööd tagasi tehes. Korra siiski ka peatume, et osta tee äärest Pony maltat (siinne kali) ja arepa’seid (miskid pirukad). Ma siiski loobun esimesel päeval tänavatoidu tarbimisest, Ekuadoris oli mul viimastel päevadel kõht suht hell. Ei hakka riskima sellega, et järgmised paar päeva ranna asemel kusagil potil konutada. :-)
“
Cartagena de Indias” ehk lihtsalt Cartagena on vapustavalt laheda paigutusega. Osa linnast asub kitsal poolsaarel, mille mõlemal poolel on võimalik otse Kariibi merre ujuma sulpsatada ja rahvas ka seda võimalust laialt kasutab. Poolsaare keskel on veel järv, kus saab ka paadiga loksumas käia. Cartagena asutati aastal 1533 ning oli väga pikka aega 
konkistadooride väga oluliseks sadamaks Ameerikate vallutamisel ning on oluline kauba ja turismipunkt ka praegu. Vanasti oli Cartagenale (nagu paljudele Kariibi piirkonna linnadele) suureks nuhtluseks Kariibi mere inglise, hollandi ja prantsuse piraadid, linna kaitseks nende astu ehitati künka otsa suur Fuerte de San Felipe ehk Püha Filipe kindlus. Näiteks kuulus Francis Drake ajas elanikud linnast välja, pôletas majad maha ning sundis linnavalitsust endale hunnikutes tukateid ja kahureid “kinkima”.
Jõuame Cartagenasse kohale ja sõidame otseteed pere üüritud 3 toalisse köögiga apartmenti Bocagrande linnaosas (ööpäev maksab 200 000ps ehk 1000kr). Ronime maja katusele basseini äärde, naudime vaadet üle lahe. Apartment asub ühes kõrges 12 kordses hoones otse mererannal. Tutvume samal päeval Cartagena vana ja hästi säilinud Koloniaallinna ning piraatide peletamiseks ehitatud kindlusega.
Õhtul käime ühes baaris tantsimas. Siin on populaarseim tants merenge, mida aga tantsitakse hoopis teistmoodi kui meie oleme harjunud. Costeñod ehk Kolumbia rannikuala rahvas ei hoia merenges klassikalist tantsuvôtet, kus mehe vasakus käes on naise parem käsi, vaid hoiavad üksteiselt ümbert kinni nii, et mehe vasak käsi on üleval naise seljal ning naise parem käsi all mehe seljal ning pôskepidi ollakse koos. Eraldi pöördeid arusaadavalt sellises asendis teha ei saa, ning tantsu pôhirôhk on koos ühte ja teistpidi pööramisel, edasi tagasi liikumisel, ning sellel, kuidas paar ühtset tantsurütmi hoiab. Sammud on ka väga väikesed ning paar lihtsalt kôigub kergelt küljelt küljele. Feeling on igatahes lahe.
Naistest. Kolumbia naised on üldiselt väga hästi hoolitsetud, stiilitundlikud, sihvakad, rinnakad, vormika latiina tagumikuga ja üldse lihtsalt vapustavalt kaunid… Sellele lisandub aval ja rôômus suhtlemismaneer. Ööklubis ringi vaadates näen kolme sorti naisi – nägusaid, kauneid ning paari sellist, kellelt ei saanud ikka tükk aega pilku ära…
Pühapäeval istume väikesele laevale ning sõidame poolteist tundi väikesele Barú saarele plääzhile peesitama ning snorgeldama. Loomulikult ei jää vaatamata ka jalka MM finaalmäng. Rannast Cartagenasse tagasi jûdes hulgume veel ôhtuni linnapeal. Kui lôpuks bussijaama jôuame, et tagasi Barranquillasse minna, selgub, et bussipiletid on tänaseks otsas. 
Ööseks jääme Alberto sôbra Cucha juurde ning sôidame tagasi Barranquillasse esmaspäeva hommikul.
Lõpetuseks ütlen, et Kolumbia on juba kõik oma (viisadega seotud) patud lunastanud ja ma naudin igat siin veedetud hetke!
