Asukoht: Ciudad Panama, Panama
Mõneti raskustega sunnin ennast siiski läbi tegema Ciudad Panama kära ja heitgaasirikast liikluskadalippu, et siiski käia ära vaatamas Amadori teetamma ja silda, millel nimeks Puente de las Americas (no arva ise, miks selline nimi ;-).
Amador on ameeriklaste poolt ehitatud tamm, mis ühendab nelja saart Panama city juures lahes, tamm ehitati sellepärast, et tekitada rahulikum lahesopp laevadele kes ootavad sissepääsu Panama Kanalisse. Kui kanalit opereerisid ameeriklased, oli tamm militaartsoon, ja lihtne panamalane siia ei pääsenud. 
Pärast kanali Panama kätte üleminemist investeeriti siia kõvasti ning tehti tammist meelelahutuspiirkond. Igati õige otsus, tammil teeb tervisesporti või uudistab niisama päris palju panamalasi kui ka turiste. Laevu on sissepääsu juures tõesti päris palju. Taamal, Ameerikate Silla juures paistab päris tihedalt väikeseid kaatreid oma järjekorda ootamas. Kanalis on suurema eesõiguse reegel, st mida suurem tonnaazh (ja seega loomulikult ka läbisõidukümnis ;-), seda kiiremini saad läbi. Väikelaevad viiakse seetõttu läbi enamasti öösiti, kuna päeval on suurte laevadegagi tegemist küllalt. Kanal töötab loomulikult 24h päevas ja 365päeva aastas. Sellist rahaveskit oleks püsti rumalus vahepeal kinni panna.Siia lähistele, linna eksklusiivseimasse Balboa elamurajooni ehitatakse parasjagu maailma kõrgeimat, 104 korruselist korterelamut, kuhu on rikkuritel võimalus siis eluase või suisa penthouse muretseda (sobran pisut rahakotis ja viskan selle mõtte esialgu peast ;-). Tunnen headmeelt, et ennist oma väsimusest/laiskusest võitu sain, jalutan pisut Balboas ringi ja sõidan siis Ricardo juurde tagasi.
Et mitte traditsiooni (lahkumiseelsel õhtul “rrrrumba!”) murda, kutsuvad Panama AIESECi tüdrukud Wanda ja Giana mind mu viimasel õhtul Ciudad Panama lahedamatesse tantsukatesse. Saab pisut merenget tantsida, natuke salsat ka ja suuremas koguses reggaetoni. Õhtu lõpuks astume läbi veel uuest kohast nimega Bamboleo, kus pannakse muuhulgas kohalikku Panama muusikat. See on hästi kiire, ja kõlab nagu segu merengest ja vallenatost. Kella nelja paiku öösel liigume koju tagasi ning mul jääb paar tunnikest aega sõba silmale lasta. Ricardo, kes plaanis esialgu juba täna õhtul 6h kaugusele Santiagosse mingisugusele festivalile sõita, lõõskab hoopis kodus sohva peal magada ja mu küsimuse peale, kas ta mind hommikul lennujaama ära viitsib visata, mõmiseb läbi une vastu, et on väsinud. Mis siis ikka, lennujaamast siia tulin bussiga, lähen tagasi ka. 
Istun veel arvuti taha ja surfin veerand tunnikest netis, selle ajapeale aga ta toibub ning otsustab, et ärkab nüüd üles (kell on pool viis hommikul) ning lubab mind ikka hommikul ära visata. Ma kehitan õlgu, panen kella seitsmeks helisema ja kobin põhku. Kell seitse sunnin ennast vaevaliselt üles (tuletan meelde, et ma eile öösel ka praktiliselt ei maganud – loksusin Bocasest tagasi Panamasse sõita) ning pakin oma seitse asja. Ricky lõsutab endiselt diivanil, aga silmad on peas ja on endiselt valmis mind lennujaama ära viskama. Mõeldud-tehtud. Mõned tunnid hiljem olen juba pilvedes Kariibi mere kohal, suunaga…
…Dominikaani vabariigile…
…Jah, seesama Dominikaan, kus veetsin august 03-august 04, seesama Dominikaan, kus õppisin selgeks hispaania keele, seesama Dominikaan kus käisin jõulute ajal rannakuurortis, kus nakatusin latiinotantsude pisikuga, ja kus seiklesin vaalade, haide, krokodillide, iguaanide, skorpionite jm elukate seltsis.
Yyyyeeeeeepppppppaaaaaa Santo Domingo, olen taas siin!!!
