Asukoht: Isla Colon, Bocas del Toro, Panama
Buss loksub sõita terve öö. Nagu väga tavaline troopiliste maadele (sama asi oli nii aasias kui mujal ladina ameerikas) - pikamaa busside õhukonditsioneerid on keeratud põhja, niiet kui oled lühikeste varrukatega ja muid riideid kaasas pole, siis lõdised terve tee. Ma kisun kohe alguses kotist oma saunalina välja ja kaitsen end sellega karmide põhjatuulte eest. Järgmine kord kui keegi küsib mu käest: “Noh kui külm see Eestimaa talv siis ka tundub?”, on vastus varnast võtta: “Peaaegu sama külm kui siin bussiga sõites!”
Umbes poolel teel on politseikontroll, täpselt samasugune kui meil on Läti piiril (Või enam ei ole? Pole ammu Lätis käinud). Politseinikud piidlevad pikalt mu passi, keeravad ühte ja teistpidi, aga lõpuks annavad tagasi ja lasevad edasi magada.
Kell pool kuus hommikul jõuame külla nimega Almirante, kust sõidan “veetaksoga” ($3=36kr) Bocas del Toro saarestiku suurimal saarel asuvasse samanimelisse väikelinna. Kuna jõuan õige varajasel tunnil, siis linnake alles magab ning tänavad on tühjad. See annab mulle haruldase võimaluse ringi jalutada ilma, et mind igal sammul mingi nodi või hotelli/tuuripakkumistega tülitataks. Valin ühe päris korraliku hotelli Cayo Zapatilla otse linnakese keskpargi vastas. Puhas, soe vesi, ventikas, telekas, korralik madrats, hind ka korralik $15=180kr, aga siin ei saagi mõistlikku kohta odavamalt.
Mõtlen endamisi, et ennem kui otsustan kas siin sukelduma minna, käin vaatan snorkliga. Jalutan paadisadamasse tagasi ning kauplen ühe capitani end ümbruskonnas olevasse snorgeldamiskohta viima ($5=60kr edasi-tagasi). Korraliku snorkli, maski ja lestad laenutan sama raha eest lähedalasuvast sukeldumiskohast. Polegi juba väga ammu lestadega snorgeldamas käinud. :-) Koht ise – Hospidal Point – on kena väikese liivaribaga, vesi aga on kahjuks suht sogane. Seda ilmselt tänu vihmaperioodile, mis kestab siin aprillist detsembrini (sic!), ja mida kohalikud kutsuvad talveks. Solberdan paar tunnikest ringi; kalu on ka vähe liikvel ning korallid on viga saanud. 
Huvitavam on jälgida siinsamas tehtavaid sukeldumiskursuseid (samad mis ise tegin Kolumbias) ja ajada juttu kahe Kanada tüdrukuga, kes ka siin puhkamas on. Pool tunnikest pärast kokkulepitud aega tuleb paadimees mulle järgi ning viib Bocasesse tagasi. Ladistab täiega vihma sadada. Sukelduma ei lähe. Kui jõuan ja võimaluse leian siis Vaikse ookeani poolel, kus pidid rohkem ja suuremad elukad olema.
Ajan õhtul veel kohalikega juttu. Huvitav on siin see, et peamiseks keeleks Bocas del Toros ei ole ei hispaania ega inglise, vaid kohalik jamaika juurtega inglise kreool ehk guari-guari. Tegemist on väga lihtsa inglise keelega, minimaalse grammatikaga ja kohati hispaania sõnadega. Kui aga jutt keerulisemaks läheb, siis lülitatakse üle hispaania keelele. üks Bocases kauem viibinud vandersell kirjeldab oma blogis ühe kohaliku märkust UN rahvaloenduse kohta: “Dem aks plenty questions. Only ting que falta is dem aks you how you lie down wid you wife” (Nad pärisid ikka palju. Palju ei puudunud, et oleksid pärinud kuidas oma naisega magad. :-)
Või siis kuidas kaks kohalikku omavahel ühe naise tervise üle arutavad:
- How you umen?
- She plenty sick.
- What happen?
- She have rocks in she liver.
Vot nii siis. Neljapäeva öösel vastu reedet sõidan Ciudad Panama’sse tagasi.
