Asukoht: Ciudad Panama, Panama
Täna tôusen taas hilja, kuna öösel oli üht-teist asjaajamist Eestiga. Lôuna paiku liigun Ricardo juurest välja ja sôidan “diablo rojo” ehk ühistranspordina kasutatava kirjuksmaalitud koolibussiga kesklinna poole. Käin läbi spordipoest ja ostan ära oma traditsioonilise suveniiri – kohaliku jalkameeskonna särgi. Seekord on see valge, punaste ja siniste triipudega ning pikkade varukatega. Tingin 5% alet ka ja saan selle kätte $42USD (520kr) eest.
Pärastlôunal käin veel Parque Nacional Metropolitanos (tudengile sissepääs $0,5=6kr), mis on sisuliselt dzhungel keset linna. Infovoldik väidab isegi, et tegemist on ainsa linnas asuva kaitse all oleva autentse dzhungliga tervel mandril. Pargis on paar kilomeetrit radasid kus jalutada ning vohavat taimestikku ning putukaid-linde-loomi jälgida. Mitmes kohas läheb üle tee lehelôikaja-sipelgate killavoor. Lehelôikajad sipelgad tegelevad pôllumajandusega – neil on nimelt pesas suured seenepôllud, mida nad toidavad puudelt lôigatud lehetükkidega ja hoiavad parasiitidest puhtad. Seentest siis elatuvad nad ise.
Vaateplatvormil naudin kaunist vaadet Ciudad Panama’le ning ajan juttu seal oma igapäevast harjutust tegeva vanahärraga, kes räägib mulle linnast, pargist ja selle asukatest. Jalutame koos tagasi alla ning ta viskab mind oma autoga ära linnale lähemale, et ma ei peaks turistihinda taksoga maksma.
Tunni aja pärast istun bussi peale ($23USD=290kr) ja sôidan öised 10h Almirantesse Panama lääneosas (Costa Rica piiri ääres) ja sealt laevaga edasi Bocas del Toro saarestikku. Lonely planet kirjutab, et seal on eesrindlikud rannad ja meri snorgeldamiseks ning sukeldumiseks. Mul on Kolumbiast alles veel too ônnetu 3m allveekaamera, niiet ilmselt lähen snorgeldan selle pilte täis. Jään Bocas del Toro’sse kuni neljapäeva ôhtuni, ja vôtan taas öise bussi tagasi Ciudad Panama’sse.
Reedel (kui öisest bussisloksumisest liiga väsinud ei ole) vaatan veel siin linnapeal ringi ja viimasel ôhtul – nagu traditsiooniks saanud – korralik pidu.
