Asukoht: Cartagena de Indias, Kolumbia
Hommikul, ennem Santa Martast Barranquilla poole sôitmist, organiseerin omale Cartagenasse vastu AIESECi liikme Jose. Jose aitab mul leida ulualuse ning näitab linna selle kahe päeva jooksul, mis ma Cartagenas veel veedan. Saan ka teada, et kuna hetkel on Cartagenas käimas Kariibi ja Kesk-Ameerika mängud, siis on ilmselt hotellikohtadega kitsas käes. Aga eks näis. Kui kuidagi ei saa siis kuidagi ikka saab.
Kolumbias pakuvad môned bussifirmad huvitavat “uksest-ukseni” tüüpi bussiteenust. Buss tuleb vôtab sind ühes linnas kodust peale ning viib sind teises linnas soovitud sihtkohta. Loomulikult saab sellist teenust pakkuda väikesele hulgale inimestele korraga (minibuss) ja tavapiletist poole soolasema hinnaga, aga huvitav sellegipoolest.
Jôuan Cartagenas kokkulepitud kokkusaamiskohta ja Jose ongi juba seal. Jätan oma seljakoti tema juurde kontorisse ning hängin Cartagena kaunis vanalinnas niikaua kuni Jose’l töö lôppeb. Ta lubab vahepeal helistada AIESECarid läbi, et mulle kesklinna kandis ulualust leida.
Linnas jalutades pean pidevalt pean peletama eemale kôiksugu müügimehi, kes müüvad kôike, mida on vôimalik kaasas kanda. Ühte vanahärrat pean tükk aega veenma, et mul tôesöna ei ole vaja ta omatehtud metallkulpe, teine tüüp määrib mulle kôigest väest pähe Kolumbia jalkameeskonna (vôlts)särki, kuigi näeb, et mul on juba kolumbia jalkameeskonna särk seljas… Pikapeale olen ära ôppinud automaatselt “no, gracias” vastama, müügimehe poole vaatamata ja süvenemata mida ta mulle üldse pakub. Kui mul midagi vaja on, siis pole midagi lihtsamat kui korra viibata, ja tüübid jooksevad kohale.
Kell kuus lähen Jose töökohta tagasi. Loomulikult ei ole Jose kellegile helistanud. Teeb paar kônet, aga kellelgi pole vôimalik mind enda juurde vôtta. Astume läbi ka ühest päris korralikust odavast hotellist vanalinnas (30 000ps=150kr öö). Ma jääks hea meelega siia, aga otsustab mind enda juurde öömajale vôtta, kuigi ta elab kesklinnast kaugel. Mis siis ikka, eelistan seltskonda kesklinnale ja parematele elamistingimustele. Ja kohe selgub, et mitte asjata! Arutame, mida ôhtul ette vôtta; Jose mainib muuseas, et Cartagenas on täna kontserti andmas reggaetoni staar Don Omar ja et äkki läheks vaataks? Hiljem tuleb veel välja, et ta vennad töötavad kontserdi turvameeskonnas ja on vôimalus, et saame tasuta sisse.
Nagu välk selgest taevast. :-) Vahetame Jose juures riided ja saame kokku Jose sôbrannaga ning läheme kontserdipaika. Rahvast on murdu, ja peaaegu samapalju on igasugu vennikesi kes püüavad oma kokkuahnitsetud vôi vôlts piletitest lahti saada. Nagu Metallica kontsert juba. :-) Pileti müügihind on 35 000ps (175kr) tavatsoonis ja 70 000ps platino (350kr) tsoonis. Jose vôtab enesekindlalt suuna PLATINO ehk lavaesise tsooni sissepääsule. Läheb räägib midagi ühe turvamehega ja tuleb meie juurde tagasi. Passime mônda aega sissepääsu juures. Järsku hakkab too turvamees meid enda poole viipama ja hüüdma: “ellos salieron, ellos salieron” (“nad käisid väljas”) ja surub meid sisse, jalutame rahulikult turvade spaleeri vahelt läbi. Ühes kohas kombitakse läbi, et relva kaasas pole ja teine kobiseb, et ei ole siin mingit väljaskäimist, aga päris kinni keegi meid ei pea ja olemegi kenasti lavaeelses tsoonis. Kontserdil on 3 esinejat.
Alustuseks El Checo Acosta, kes mängib enamasti salsat ja natuke vallenatot. Laval on peale bändi ja laulja veel tantsutüdrukud, kelle puusad liiguvad nii nagu ma veel varem näinud ei ole… Rahvas tantsib loomulikult kaasa. Tantsitakse Kolumbia costa stiilis, st üksteisest tihedalt ümber kinni hoides ning küljelt küljele sensuaalselt kôigutades. Pöördeid, rääkimata dippidest ja trikkidest keegi ei tee. Samas siiski naudivad kôik tantsu täiega, mis tôestab, et tantsunauding ei tule mitte sellest, mitu vinti sa tüdrukule peale väänad, vaid sellest, kuidas sujub tantsupartnerite koostöö ning kuidas “ühise kehana” rütmi ja muusikat nauditakse. Laulja “el Checo” vihub loomulikult ka ise laval täiega tantsu lüüa.
Teisena tuleb lavale Don Omar ise. Riides reggaetoni staari kohta ebatavaliselt tagasihoidlikult, triibuline särk, natuke ehteid. Ei mingit käsivarrejämedust kuldketti ega kurat-teab-mitme-karaadiseid teemantsôrmuseid. Tal loomulikult bändi ei ole, selle asemel on DJ, kes tausta keerutab ning MC, kes tausta laulab ning kellega Don siis laval oma lauludes diskussiooni peab ja vahetekstides tögab. Tantsutüdrukute asemel on aga kaks kalasabasoenguga, kuklasse keeratud nokatsiga, hirmsasti tätoveeritud, kossupükste ja pesapallisärgiga, keskmisest tüsedamat neeger-hiphopparit, kes ennastunustavalt lauludesaatel lauljate taga tantsivad. Noh ütleme et el Checo tantsutibidele suurt alla ei jää. :-) Samuti seisavad laval ühes ääres kari gruupisid ja kaks tähelepanelikult ringi vaatavat paksu hiigel-neeger-ihukaitsjat; ühel käes veepudel kui Donil peaks kurk kuivaks minema ja teisel käterätik, kui Donil peaks otsaesile higipiisk tekkima. Esimese loona tuleb “Pobre diabla”, mis rahva rôkkama ja täiega kaasa laulma paneb. Lugusid juhatab Don sisse juttudega loengut latiino tänavakaagi raskest elust ning manitseb pere eest hoolitsema, mitte drogat tarbima jne. Ükski tuntud pala esitlemata ei jää, ridamisi tulevad “Cuentale”, “Luna”, “Candela”, “Muñecas de porcelana”, uus hitt “Angelito” jt lood. Viimaseks looks jätab Don loomulikult kuulsaima oma lugudest “Dale Don Dale”. See lugu on vast terve reggaetoni üks tuntumaid lugusid. Loo viimaste taktide ajal kaob Don lavale paiskunud suitsupilve.
Kolmandaks tuleb lavale suur kohalik vallenato staar Peter Manjarrez. Meil on vast rohkem kuuludud Carlos Vives’t, kes on rahvusvaheliselt kuulsaim Kolumbia vallenato laulja. Millal iganes kuulete lugu, mis tundub, et nagu oleks merenge, aga kôvasti akordionit on sees, siis ilmselt kuulate vallenatot. Vallenato muusika üks olulilisemaid instrumente vokaali kôrval ongi akordion. Kuigi hetkel laval olev bänd kannab laulja Peter Manjarrezi nime, siis akordionist on laval bändi suurim staar ning enim eksponeeritud. Akordionisoolod on ka muidugi vôimsad. Vallenato on tôeliselt rahvalik muusika, seda nii ajaloo kui ka populaarsuse môttes. Kôva häälega kaasa lauldes tantsivad vallenatot (ja see kohtib ka teiste latiinotantsude kohta) nii noored kui vanad. Kes ei tantsi, lööb plaksu ja laulab niisama kaasa. Pidu keeb.
* No kui ikka päris briljantselt aus olla, siis täiesti tasuta ikka ei olnud – andsime pärast Jose sôbrale turvamehele kolme peale 20 000ps (100kr) vaevatasuks.
