Asukoht: Taganga, Sierra Nevada de Santa Marta, Kolumbia
Lükkan luugid lahti kell 7:45, just parajal ajal, et jôuda ära käia veel ennem esimest sukeldumist Santa Martas ja osta uus veealune kaamera ning raha välja vôtta. Jose selgitas eile pôgusalt kuidas fotopoodi jôuda, aga sellegipoolest kulutan sellele ca tunnikese. Asja teeb keerulisemaks see, et tänaval püüab iga mats turisti ise suunda sikutada ja kulutavad alusetute lubadustega aega. Saan oma Kodaki sinise 15m kaamera (30 000ps=150kr) lôpuks kätte, vôtan jooksuga automaadist veel raha juurde ja sôidan Tagangasse tagasi.
Täna on pikk päev – 2 sukeldumist hommikul, pärastlõunal 2 testi ning eksam, ning õhtul öine sukeldumine. Hommikustele sukeldumistele olen mina ainus mineja. Paadis teel sukeldumiskohta mõtlen endamisi, et see on ikka häbematult odav lõbu… Maksan kursuse eest 390 000ps ehk ca 1950kr (Eestis samaväärne üle 4500kr). Selle eest sain:
- 6 päevast sukeldumist
- 1 öise sukeldumise
- täisvarustus: kalüpso, lestad, saapad, mask, raskusvöö, õhkvest, hingamistorud koos mõõdikutega ja täis õhuballoon kõikidel sukeldumistel, öisel lisaks veel lamp
- individuaalne instruktor (12a kogemust) kaasas sukeldumistel, teooriatundides ja eksamil
- transport sukeldumiskohtadesse koos paadikapteni, divemasteri, karastuskookide ja suupistetega
- NAUI Open Water Diver sertifikaadi, mis saadetakse mulle postiga Eestsse
- Calipso dive center t-särk
Teeksin siin jutti ka advanced open water diveri sertifikaadi kui ainult aega rohkem oleks.
Aga esialgu vaatame kuidas selle kursusega ühele poole saame. Môlemad päevased sukeldumised on suht tavapärased, poole tunnised 12-18m sügavusele. Nähtavus on kehvapoolne, aga môned pildid siiski saan. Paar suuremat kala ujub mööda ning pôhjas kaloppab oma asju ajades merihobu. Kohtame ka kolme sukeldujat teisest sukeldumiskoolist. Anname üksteisele märku et kôik on korras ja liugleme oma teed.
Tagasi maale jôudes on mul paar tundi pausi, et lôunat süüa ning viimast korda ôpikut sirvida. Kell 4 olen tagasi keskuses, kus Jose mind juba ootab. Tutvustab mulle pôhjalikult sukeldumistabelit, mille abil saab arvutada ohutuid sukeldumisaegu, sügavusi ning puhkepause nii, et lämmastiku tase veres ei ületaks ohtlikku taset. Teen ära môlemad järelejäanud testid môlemad 100% ning eksami. Eksamitulemus tuleb 86%, mis tähendab, et eksam läbitudja sellega ühtlasi on mul luba minna öisele sukeldumisele. :-)
Öisele sukeldumisele läheme kell 7 ôhtul. Ôhk on jahe ning Jose lôdiseb paadis. Sukelduda saame ainult Taganga kôrval asuva Playa Grande lähistel, kuna öine paadiga liiklemine on piirivalve poolt rangelt reguleeritud (ilmselt kokakaubanduse piiramiseks).
Jôuame sukeldumiskohta. Oleme jôudnud Neptuni kuningriigi piiripostile. Selles riigis tuleb käituda korralikult ja Neptuni alamaid kohelda viisakalt, muidu sealt enam tagasi ei lasta. Filmide kultiveeritud arusaam, et vee all tuleb pidevalt vôidelda haide, barrakuudade ja muude verejanuliste elukatega ei vasta kuigipalju tegelikkusele. Praktiliselt kôik vee-elukate rünnakud on provotseeritud sukelduja poolt. Need üksikud juhtumid, kus sukelduja on hailt pureda saanud, on olnud sukelduja esile kutsutud vôi siis lihtsalt väike eksitus hai poolt. Ilmselt vaatas lihtsalt uudishimust et mis seal sipleb. Paljudes kohtades organiseeritakse veealuseid safarisid, kus sukeldujate ümber ujub kümneid haisid, ilma et midagi juhtuks.
Instruktor annab viimased juhtnöörid laterna kasutamisestja tutvustab sukeldumiplaani. 
Tômban kalüpso luku kinni, kinnitan ôhkvesti ballooni külge, ühendan voolikud ballooni ja ôhkvesti külge, kontrollin üle regulaatorid ja näidikud. 3000psi – korras. Panen raskusvôô ümber ja upitan kogu kaadervärgi divemasteri abiga omale selga, panen lestad jalga, maski ette ja regulaatori suhu. Ôhku tuleb. Divemaster käsib laterna pôlema panna. Kui instruktor on kolmeni lugenud, sulpsatan ühe këga maski ja regulaatorit hinni hoides selg ees vette, täpselt nagu filmis. Vees annan viimast korda divemasterile märku, et kôik on korras, ning vaikselt ôhkvestist ôhku välja lastes libisen all haigutavasse pilkasse pimedusse. Akvalangi kasutamisest tingitud ebamugavustundele lisanduv pimedus teeb sellest sukeldumisest eriti ôôvastava kogemuse. 
Pimedust lôhestavad vaid minu ja instruktori laternad, kôik mis valgusvihust kôrvale jääb, tundub aga veelgi mustemana ja silmale läbistamatuna. Libisen tasapisi sügavamale, praktiliselt iga meetri tagant pressin näppudega ninasôôrmeid kinni, ja puhun sissepoole, et tasakaalustada aina suurenevat rôhku kôrvades. Jôuan pôhja. Jose on siinsamas, küsib märgikeeles kas kôik on korras, ning saanud mu vastuse hakkab tasapisi lôunapoole liuglema. 
Viipab ühele kaljurahnule, mille alt paistab miski eluka jäse/kombits… Kaheksajalg? Teisal piilub mööduvaid öörahu segajaid kivi alt tundlaid liigutades langust. Varasemast sukeldumisest tuttav okaskala on lummatud mu laternast ning tiirutab aina kahanevaid ringe tehes ümber minu kuni lôpuks ujub pôraki! vastu laternat. See toob ta reaalsusse tagasi, ning ta naaseb oma öiste asjatoimetuse juurde. Ühest urust paistab mureen. Jose utsitab teda pisut sôrmega, aga väga lähedale sôrme ei suska, et mitte pureda saada. Liigume edasi. Jôuame ühele liivasele kohale. Sügavusnäidik näitab 80ft ehk 24,3m allpool merepinda. Sügavus, kus vôib juba esineda lämmastikunarkoos. Jose annab märku, et ma kustutaks laterna. Hetkeks valitseb läbistamatu, pilkane pimedus. Siis aga hakkavad Jose ümber helendama sajad imepisikesed rohekalt helendavad täpikesed. Planktonid, mis sisaldavad fosforit ning helendavad kui neid häirida. Vehime mitu minutit môlemad eufooriliselt kätega ja naudime planktonite pakutavat vaatemängu. Regulaatorist väljapaiskuvad ôhumullid oma teel pinnale helendavad samuti, saadetuna valgustkiirgavatest plantonitest, kelle öörahu on häiritud. 
Annan Josele märku, et mu balloonis on vaid 1000psi veel ôhku järgi. Ta viipab, et hakkame vaikselt üles tagasi liikuma. Lasen automaatklapist pisut ôhku ôhuvesti ja hingan pisut sügavamalt, et suurem kopsumaht mind vees ülespoole kergitaks. 5m sügavusel teeme 4 minutise pausi, et lämmastikutaset ühtlustada. Pool tundi pärast sukeldumise algust tôuseme taas veepinnale, olles rahul ônnestunud retkega.
Kui oleme Tagangasse tagasi jôudnud ning varustuse ära pesnud, teen Josele tänutäheks ônnestunud kursuse eest välja pizza (5000ps=25kr). Istume pizzat järades Taganga rannaäärsel “peatänaval”, mis hoolimata küla väiksusest ei jää rahva/turistide/äride arvukuselt palju alla Viru tänavale. Ajame juttu Jose tuttava tütarlapsega, kes samuti osutub sukeldumisinstruktoriks. Vôtan veel ühe maracuya värskelt pressitud mahla jääga (0,5l; 1500ps=7,5kr) ning kobin rampväsinuna oma hotellituppa magama.
Järgmisel hommikul käin viimast korda läbi sukeldumiskoolist, vôtan oma ajutise sukeldujatôendi ning sukeldumislogi, ütlen kôikidele nägemisini ning sôidan Santa Martasse. Seal viin oma allveekaamera ilmutamisse ning ise külastan vahepeal Tayrona indiaanlaste muuseumi, et teada saada, millest ma siis ilma jäin kui ma Tayrona rahvuspargi seekord külastamata jätsin. Muuseum sisaldab huvitavat infot nii Ciudad Perdida kui siinkandis elavate indiaanlaste kohta. Muuhulgas ka näiteks seda, et praegugi tänavapildis populaarsed kolumbia stiilis ôlakotit ehk mochila’d on indiaani päritolu, ning et täisealised taindiaani mehed kannavad tavaliselt kahte suurt mochilat kraami ning toidumoona jaoks ning ühte väikest mochilat kokalehtede jaoks, mida on hea närida kui oled väsinud vôi näljane. Kokalehtede närimine on ainult täiskasvanud meeste privileeg. Samuti kandvat tairona indiaani mehed ainult iseenda valmistatud riideid.
Muuseumis käidud, lähen kella kolmeks bussijaama ning sôidan tagasi Barranquilla’sse.
