Asukoht: Guayaquil, Ekuador

Oleme juba nädala luusinud Kolumbia Konsulaadi ümber Guayaquilis ning konsulaadikülastuste vahelist aega lähedalasuvates kaubanduskeskustes hängides surnuks löönud. Nii mõnegi huvitava koha külastamisest Ekuadoris oleme loobunud, kuna iga päev on tulnud Konsulaadist julgustavaid teateid, et “kohe HOMME saate viisad kätte!”. Loodetavasti saame siis need ära jäänud kogemused Kolumbiast ja koos intresside ning viivistega. 

Neli viimast päeva ootame selle järgi, et konsul suvatseks konsulaadist läbi astuda ja meie viisad allkirjastada. Eelviimasel päeval palun ahastuses oma kolumbia sõbralt Ivanilt, et ta kuidagigi püüaks konsulit mõjutada allkirju andma, aga Ivan helistab mulle tagasi ja ütleb, et oleks mõistlik, kui me oma lennupiletid rahulikult kohe nädala edasi lükkaksime. Tänan teda soovituse eest ja saadan ta koos oma soovitusega viisakalt sinnasamusesse.

Et lugu veel põnevamaks teha, teeb konsul reede hommikul veel sellise triki, et allkirjastab ainult minu viisa, ja Triinu oma mitte. :-) Kui see nüüd reedel allkirjata jääb, siis järgmine võimalus lennata on alles teisipäeval ja siis polegi enam mõtet lennata, kuna Maris on juba Kolumbiast läinud ja Alberts ka kohe minemas. Läheme konsulaati kohale ja ütleme, et me nüüd ootame siin kuni passid tagasi saame, sest pass on välismaalaste ainus ametlik identifitseerimisvahend ning et Ekuadori politsei juba küsis meie käest tänaval passi. Lõpuks umbes tund aega ennem lennufirmade kontorite sulgemist (st me ei saa enam oma lende vahetada), leitakse konsul siiski kusagilt üles, Triinu oma viisale allkirja ning saame oma passid kätte. Milline kergendus!

Linda ecuatorianaÕhtul läheme mõne kohalikuga välja klubiringile, käime paaris tantsukohas URDESA linnajaos ning ZONA ROSA’s, Malecon2000 lähistel. Triinu saab esimesed Merengue ja Reggaetoni õppetunnid. Ei suuda ära imestada, kui odav võib olla kesklinna kuumim klubidepiirkond. Zona Rosa’s näiteks võtame 4 inimese peale 2 õlut ning mulle coca, mispeale teenindaja tagasihoidlikult mainib, et laudkonna peale oleks ikka viisakas $5 USD (60kr) eest ära tarbida. Nojah, võtame siis 2 õlu ning 1 limpsi juurde Triinu reggaetonitundning saamegi $5 USD kokku. Seega ametlikult, ajaloo annaalidesse üles märkimiseks: Õlu maksab seega hetkel Guayaquili kesklinna kuumima klubipiirkonna elava muusikaga pubis $1USD (12,5kr), mis on vist isegi soodsam kui Euroopa õlleparadiisiks ristitud Prahas. Limps maksab $0,5USD (6,25kr). Taksosõit koju (ca 4km kaugusel) maksab $2USD (25kr). Ei viitsi öösel tingima ka hakata, muidu oleks võinud ka $1,5USD (18kr) eest saada. Kui mahti saan, panen ka video üles.

Magama ei jõuagi, klubiringilt tulles võtame kotid ning liigume otse edasi lennujaama. Mina lendan Barranquilla’sse Bogota kaudu, Triinu lendab Panama kaudu. Väljalend ja kohale jõudmine on umbes täpselt samal ajal. Nii piiriformaalsused kui lend sujub väga ladusalt. Bogota’s luusin järgmist lendu oodates paar tunnikest lennujaama ümbruses ringi. Lennujaam on suht uus ja modernne. Õpetlik stendUurin väga õpetlikku stendi, kus on välja toodud näidised ainetest, mida ei tohi lennukiga transportida. Pool stendist on nagu terroristi ja teine pool nagu narkari märg unenägu. Ühel pool on kõikvõimalikud näidised lõhkeainetest ja teisel pool on olemas näidised kõikvõimalikest uimastitest ja moodustest kuidas neid on võimalik töödelda. Näiteks heroiini on väljas vähemalt 6 sorti, samuti kanepit ning Kolumbia spetsialiteeti kokaiini. Samas poleks narkomaanil vähimatki shanssi sellelt stendilt midagi pihta panna, kuna lennujaamas on hulgaliselt automaatidega varustatud sõjaväe mundris valvureid.

Vahetan $5USD eest Kolumbia peesosid ning ostan oma elu kalleima (kui numbrit vaadata) Frappuchino – 2800 peesot (24kr). Kolumbias pole just palju vaja, et miljonäriks saada.

Albertoga Barranquilla lennujaamasKa lend Barranquilla’sse möödub viperusteta. Barranquilla’s pean pool tunnikest ootama kuni jõuavad kohale Alberto koos oma isaga ning Triinu lend Panamast.