Asukoht: Alausí, Andid, Ekuador
Reedel on taas äratus varajane – kell 6 hommikul. Praeguseks olen juba hôreda ôhuga pisut harjunud (vôi siis lihtsalt väsinud), ning magan ühe jutiga hommikuni välja. Eile öösel sain ainult paarikümne minutiste juppide kaupa sôba silmale.
Kell kuus oleme üleval, pakime kraami kokku, ütleme varajasest hommikutunnist hoolimata laia naeratusega hotellimanagerile “adios”, ning jalutame kahe kvartali kaugusele rongijaama. 
Rongijaam kihiseb turistidest ja kohalikest. Kohalikud on eranditult mingi kraami müümise peal väljas, kes pakub vett, kes banaane, kes kuuma kohvi, kes sooje käpikuid. Rong millega sôitma lähme on sisuliselt kaubarong, mille vagunite katused on ääristega piiratud ja kuhu siis seltskond mööda redelit üles ronib. Otse veduri taga transporditakse ühes vagunis traktorit. Üks reisivagun on siiski ka, vanema rahva ja kohalike jaoks, kes kôva katuse peal loksumisest suuremat ei pea. Katusel ei paistagi ühtegi kohalikku peale rongipersonali ja nännimüüjate.
Môned nännimüüjad sôidavad terve kuuetunnise teekonna kaasa, komberdades siia-sinna loksuva rongi katusel edasi tagasi ja kannatlikult oma nänni pakkudes. Eks nende hinnad olid suts kallimad ka kui poest ostes ja eks neilt ikka osteti ka, mis seal salata. Niiet vaev tasus ära. Müüjad on oma kraami kaasavedamiseks üles näidanud leidlikkust – valmistatud on raam vôi hoidja, mis on spetsiaalselt konkreetset tüüpi nodi vedamiseks mugav. Näiteks on traadijupist kokku väänatud asjandus, 
mida on vôimalik hoida ühes käes, mida hoides on vôimalik rongi katusele ronida ja mille külge on vôimalik kinnitada 40 pakki krôpse ja igat pakki on vôimalik küljest vôtta nii, et teised laiali ei lenda. Sama kehtib ka muu nänni kohta. kôrvaloleval pildil on näha näiteks riidemüüjat oma täisvarustatud kollektsiooniga rongi katusel ukerdamas. Kuna enamik asjadest on ostetavad metallraha eest, siis peab ka vahetusraha olema käepärast - selleks on loodus inimese anatoomias ette näinud suurepärase sendihoidla. No arva…? Kôrv. Just nimelt, sente hoitakse kôrvas. :-) Huvitav tähelepanek on ka see, et kui meil Eestis on üldiselt tänavamüüjateks oma koolivaheaega taskurahastavad koolilapsed, siis siin on keskmise tänavamüüja profiiliks pigem keskealine vôi vanem meesterahvas. On muidugi ka noori ja naisi, aga mehi on rohkem. Tihti on peres tööjaotus selline, et mees vôi pojad müüvad naispere toodetud saadusi (pirukaid, maiustusi, riideesemeid jne).
Rong alustab Riobamba´st (2800m) ületab Andide mëaheliku, ca 3500m kôrguselt ja siis laskub alla 2200m kôrgusele Alausí linnakesse. Teekonnal on raudtee ääres näha palju indiaanlasi ja indiaanilapsi, 
kes koos koertega silkavad rongiga kaasa, lehvitavad ja hôikavad midagi. Siin piirkonnas kuuluvad enamik indiaanlasi Quichua hôimu, millel on oma keel ja mille eluala ulatub ka üle piiri Peruu´sse. 
Turistid lehvutavad rongi katuselt vastu ja loobivad lastele pulgakomme, mida nännimüüjaid neile hulgi müüvad. Indiaani naistel on kôikidel suhteliselt sarnased riided – peas on ühtedel selline sulgedega ehitud kaabu nagu meil vanemad shikid härrasmehed kannavad, teistel selline valge kübar nagu Jorh Aadniel Kiir kandis “Suvi” filmis, lisaks juures kaks lehvi vôi tutti. Ümber ôlgade on eredavärviline, 
enamasti punakasroosa tekk, mis on eest kinnitatud suure haaknôelaga. Seljas on suur seelik ja jalas kas kingad vôi kummikud. Mônedel noorematel on eraldi tekiga veel ka titt selga seotud. Vanurite varustusse kuulub veel kepp (vôi kaks).
Pärast Alausít tehakse peadpööritav laskumine 1700m kôrgusele mäeküljest, mida nimetatakse “Nariz del Diablo” – “Saatana nina”. Seal haagitakse vedur rongi teise otsa ja sôidetakse tagasi Alausí kaudu Riobambasse.
Meie Triinuga hüppame Alausí´s rongist maha ja sôidame bussiga tagasi Guayaquili. Triinul on täna ôhtul korraldatud AIESECi poolt vastuvôtmispidu. Siin on üks pilt sellest peost. :-)
Rongisôidust vaata videot: siit.
