Chimborazo vulkaan, Ekuador
Ôhtul kasutan hotellimanageri peal vana ja äraproovitud ”vaene-tudeng” kauplemisnôksu, et Chimborazo $25USD hinda soodsamaks saada. Kauplemise teeb keerulisemaks tôsiasi, et ei minul ega Triinul pole tegelikult vôimalik tôestada, et me tegelikult ka tudengid oleme – ôpilaspiletid jäid Guayaquili.
Niisiis ütlen managerile, et me ikka ei lähe Chimborazo´le, sest hind on liiga kallis ning pöördun minekule. Manager môtleb pisut ja laseb hinna $20USD peale. Hinnas sisaldub sôit mäele esimesse baaslaagrisse ja looduspargi sisenemistasu (tudengitele $5). Pööran tagasi, aga olen jätkuvalt mitte-entusiastlik. Väikese vestluse peale langeb hind $15USD peale, tingimusel, et me môlemad Triinuga läheme. See on juba môistlikum hind (kuigi ilmselt jääb sellest veel $5USD managerile vahendustasuks) ja jääme sellega nôusse.
Neljapëva hommikul ärkame pool seitse ja oleme seitsmeks valmis sôitma. Paneme selga kôik riided, mis kaasa vôetud, Triinu vôtab veel tekigi kaasa. Ma vôtan kaasa vett ja magusat, see pidi leevendama kôrgusehaiguse sümptomeid. Loomulikult tuleb meil ca pool tunnikest oodata, ennem kui meie autojuht-giid Arnulfo kohale ilmub. Loomulikult ilma hommikukohvita-saiakesteta ($0,50) ka ei lähe, seega linnast saame välja alles peale kaheksat. Meiega sôidab kaasa samas hotellis peatunud prantsuse seljakotirändurite paar.
Chimborazo (6310m , teistel andmetel 6267m) on Ekuadori kôrgeim tipp ning ühtlasi ka kôige kaugem punkt maa tuumast. Mount Everest on küll kôrgeim mägi merepinnast, aga kuna maakera on ekvaatori kohal suurema diameetriga, siis Chimborazo tipp () ulatub maakera keskpunktist kaugemale.
Sôit Chimborazo´le kestab üle tunni, Arnulfo lobiseb terve tee juttu ajada, räägib ilmekalt lugusid, kuidas ta igast ilmanurgast tulevaid turiste olevat teenindanud. 
Kôige hullemad olevat jaapanlased, kes käratsevad ning kellest eriti aru ei saa. Sôidame mööda mägiküladest, kus mägedes elavad Quichua indiaanlased oma lehmi, lambaid, llaamasid ja alpaca`id karjamaale viivad. Autol on vahel päris tükk tegemist, et aina tôusvat teed üles ronida. Tee on ônneks kuni peaaegu päris lôpuni kenasti asfalteeritud. Viimane paar kilomeetrit on kiviklibu.
Terve sôidu vältel on olemine kuidagi hajevil, aeg-ajalt ajab hingeldama ja süda pressib rinnus. 
Kohale jôudes istun tükk aega kivil ja tômban hinge. Tavaliselt tullakse siia pärast paaripäevast aklimatiseerumisperioodi Riobambas (ca 2800m kôrgusel), me tulime kohe järgmise päeva hommikul pärast Guayaquilist jôudmist. Poole päevaga pea 5000m kôrguste vahet. Riskantne värk, katsun vôimalikult rahulikult olla, et mitte üle pingutada. Pilti ilmestavad kümmekond hauakivi, mis on siia toonud mäel hukkunute omaksed.
Teel teise baaslaagrisse kohtame ka mägironijaid, kes äsja mäetipult naasevad. Neil on spetsvarustus – “kassidega” saapad, mägironimiskirkad, karabiinid jms. Nad olid nädala kôrgusega harjunud, ennem kui mäele tulid. Päris tippu saab ronida ainult öösel, kui lumi on tahke. Päeval teeb päike lume pehmeks ja ronida ei saa, lisaks on laviinioht.
Kui vaadata üles ca kilomeetri kaugusel olevale teise baaslaagri majakesele, siis jääb mulje, et mis see väike jalutuskäik siis ikka ära ei ole, samas kui püsti tôusta ja paar sammu ülesmäge teha, tuletab reaalsus ennast kohe meelde. 
Paarikümne sammuga läheb silme eest mustaks, hingeldus tuleb peale ja süda kipub rinnust välja. Vaikselt sammudes ja pidevalt pulsi langetamiseks puhkepeatusi tehes jôuame siiski ca pärast 1h ja 10 min üles majakeseni. Ilmselt oleks ronimine ladusamalt läinud, kui oleksime mägedesse jôudnud paar päeva varem. Ajame baaslaagris mäetipult laskuvaid kaaslasi ootavate mägironijatega ning baaslaagri pidajaga juttu, teeme paar pilti ja tuleme alla tagasi. Allatulek läheb ladusalt, nüüd pole vaja enam gravitatsioonile vastu töötada.
Kôrgus merepinnast on 5000m, kôrgemal kui ma eales olen (maapinnal viibides) olnud. Euroopa kôrgeim tipp Mont Blanc on näiteks 4808m kôrgune. Venemaal Euroopa ja Aasia piiril olev Elbrus on 5642m.
Elamust kokkuvôttes igatahes tublisti rohkem kui $15 eest. :-)
Vaata videot: siit
juuli 01, 2006 @ 23:49:33
Videot oli mõnus vaadata. Hea, et asja mõistusega võtad ja sellistes kohtades ei rabele. Reisikirjeldused on ka huvitavad lugeda. Ei tea, mis temperatuur seal mäel võis olla? Kas miinuskraadid?
juuli 04, 2006 @ 02:52:12
Me läksime sinna suht hommikul ja siis oli nii 5 kraadi kandis. Samas päike oli soe. Seal ongi nii, et öösiti langeb miinuskraadidesse ja päeval on parajalt soe.