Asukoht: Sabanilla / Jipijapa, Ekuador
Laupäeva hommikul on äratus varajane. Sôit on Sabanilla nimelisse külla igaaastasele AIESECi peole nimega “Sabanilla rave”. Sel aastal korraldavad kaks praktikanti kes töötavad Sabanilla`s (Alain Elevandiluurannikult ja Marco Shveitsist).
Buss väljub kell 7 hommikul (ok, arvesta ladina koefitsent juurde, seega kell 8) Kohale jõudes teevad küla (7500 inimest, meie mõistes linn) olulisemad tegelinskid meile tuuri. Näitavad tolmust kruusateed majade vahel, küla veepumpa ja koolimaja. Elamud tunduvad suht juhuslikult kokku pandud olevat, uuemad majad on koledad, tüüpprojektiga punasest tellisest majad.
Pärast tuuri ja väikest limonaadipausi istume taas bussi ja sõidame caminata‘le ehk jalutuskäigule tunnise bussisõidu kogusele Jipijapa’sse (hääld: “hipihapa” :-). 
Lisaks AIESECi rahvale on meil veel igaks juhuks abiks ja saatjateks kaasas:
- Policia Nacional esindaja (mundris, valge särgiga)
- kohaliku munitsipaalpolitsei esindajad (sinised särgid)
- kohaliku kaitseliidu esindajad (oranžid särgid)
- kaameramees
- külarahvast
Jalutuskäik tähendab keskpäevases lõõsas ca 4 km mäkke ronimist. Päris korralik katsumus, aga terve seltskond saab asjaga kenasti hakkama. Teel ülesse on 
võimalik nautida imelisi vaateid üle mägede ning orgude ja ehtsat Ekuadori külamiljööd, koos ringisibavate eeslite, kanade, koerte, kitsede, laste, satikate ja muude tegelastega. Mägedes on majad vana kombe kohaselt ehitatud ca 2m kõrgusele maapinnast, vaiade peale. Võibolla metsloomade pärast, võibolla putukate või roomajate pärast – ei saagi päris täpselt aru. 
Vanad majad on enamasti tehtud lömmi löödud palmipuu tüvedest ja toestatud pambusetoigastega. Mõni on saanud pool maja ka punasest tellisest teha. Rikkamal rahval on peal eterniidist, vaesemal palmiokstest katus. 
Esimene mulje on, et natuke on kahju sellest elukvaliteedist. Samas kui arvesse võtta, et igal perel on siiski oma maja, kui palju ruutmeetreid inimese kohta on, ja et siinses kliimas ja kultuurikontekstis polegi nagu rohkemat vaja ja rahulolevat naeratust inimeste nägudel siis on elu ju tunduvalt parem kui meie keskmise Lasnaka korteri asunikul, onju? :-)
Vahepeal teeme ananassi, banaani ja apelisinipause. Muide, apelsini söömiseks on palju erinevaid võimalusi. 
Meil eestis tehakse teatavasti tavaliselt nii, et tehakse noaga apelsini koore sisse sälgud, siis kooritakse see käsitsi ära ja murtakse apelsinilõike ükshaaval. Dominikaanis näiteks võetakse terve koorimata apelsin, lõigatakse see kuueks ja lutsutatakse lihtsalt kuuendikest mahl välja. Ekuadoris kooritakse apelsin noaga ära, siis lõigatakse ülaossa auk ning pigistatakse sealt kõik mahl ja seemned välja. Olen kindel, et võimalusi on veelgi.
Teekonna sihtpunkt on ühe pere maja mäetipus, kus meile kohalikku sööki lõunaks pakutakse. Kohale jõudes leiamegi paljasjalgse memme askeldamas ümber lõkkel podiseva hiiglasuure supipaja. 
Igaüks saab topsiku sisse supivedelikku, köögivilju ja suure palli, mis on tehtud platano verde‘st, munast ja lihast. Supi nimi on Caldo de Bolas ning maitseb näljase kõhu peale päris hea. Pärast suppi pakutakse veel kalapraadi salati ja riisiga ning magustoiduks puuvilja salatit. Majaaluste postide külge seotakse võrkkiiged kus saab jalgu puhata.
Tagasiteel püüab keegi kaitseliidu omadest kusagilt põõsa 
vahelt kinni araknofoobide õudusunenägude peategelase – tarantli. Hea et nad seda ennem jalutuskäigu algust ei teinud, siis oleks vist pooled sellest “jalutuskäigust” üldse loobunud. Veits kõhe tunne tekib naha vahele igatahes. Ronime bussi ja sõidame tagasi Sabanilla’sse.
Õhtuks on Sabanilla küla päevane trööstitu ilme täiesti muutunud. Kooli betoonpõrandaga spordiväljak on kenasti valgustatud ja kohale on toodud võimas helisüsteem. Ühte väravasse (spordiväljakud on siin eranditult väravatega) on püsti pandud baar. Algab suur tantsupidu välismaa külaliste auks. 
Peost võtavad lisaks külarahvale ja külalistele osa ka küla koerad ja rohutirtsud. Inimesed tantsivad tantsuplatsil, rüüpavad jooki ja ajavad juttu. Koerad nillivad šaslõkiahju ümber vôi lösutavad just sellises kohas, kus neile kõige tõenäolisemalt peale astutakse. Rohutirtsudest täpsema (liit-)silmaga isendid lendavad vurinal kellelgile krae-või dekoltee vahele või joogi sisse ja tekitavad kilkeid ja segadust. Enamasti aga piirdub nende roll tantsupõrandal siiski tantsijate jalge all “krõmps!” tegemisega.
AIESECi seltskond on peo aukülalised, meid tutvustatakse riigi kaupa kõikidele ning palutakse teha lühike ülevaade oma riigist. Igale riigi esidajatele on eraldatud laud, kuhu siis külaelanikud saavad tulla huvi korral lisaküsimusi küsima. Eesti on esindatud minu ja Meeli näol kahe inimesega.
Muusika-tantsuvalik on segu, rahuldamaks nii vanema kui noorema külaelaniku maitset. Vanemale rahvale pannakse päris palju Merenget, Kumbiat ning miskit Kolumbia variatsiooniga salsat (äkki on vallenato? – eks kahe nädala pärast Kolumbias saan teada). Noorem rahvas täidab tantsupõrandat kui peale pannakse Reggaeton, Latin Pop või elektrooniline tantsumuusika. Terve õhtu jooksul (ka tantsulugude vahepeale) kommenteerib üritust üle mikri õhtujuht. Pärast ametlikku osa võtab AIESECi seltskond peost viimast (nagu ikka) ning võimas reggaeton’ist, rumm-ja-kokakoola’st saadetud tants
umöll raugeb alles kella 4 paiku. Reggaeton’i tants on muide väga vahetu (sõna otseses mõttes! ;-) ja toob meelde vanad head ajad Dominikaanist… ;-P
Kogu see nädalavahetuse lõbu koos majutuse, toitlustuse, transpordi ja meelelahutusega läks mulle maksma ainult ca $15.
