Asukoht: Internetikohvik Guayaquilis, (Ekuador)
Vótan hommikul kaardi náppu, suskan $10 ja fotoka tasku ning láhen omapáid Guayaquili 
kesklinna uudistama. Meeli juhatab, et tuleb lihtsalt istuda buss 55 peale ja sòita nii kaua kuni Malecon 2000 vastu paistab. Guayaquil ja Santo Domingo on umbes sama suured linnad, aga GYE on mòneti puhtam ja paremas korras linn kui Sto Dgo.
Teed on paremas korras, prahti váhem, majad kenamad, meelelahutusse ja linna váljanágemisse on rohkem investeeritud. Náiteks Malecón2000, mis on hi
ljuti ehitatud tohutu meelelahutuspiirkond koos purskkaevude, restoranide, kinode, parkide, mánguváljakute ja óópáevase politseivalvega. Malecóni pikendus on máeveerul táielikult renoveeritud (ja sellega ka móneti steriilseks muudetud) elukvartal Las Peñas. Tápselt kórvalolevas vaesemat/renoveerimata barrio`t eraldab klantspildist várav. Kui uurishimulikult sinna poole liikuma hakkan, peab mind kinni politsei ja ytleb, et sinna ei tohi minna kuigi just hetk ennem olin náinud paari kohalikku aga váravast sisse minemas. Ei viitsi politseiga tyhja párast jagelema hakata ja póóran ringi.
Máetipus on tuletorn ja sinna viib Malecónilt tápselt 444 trepiastet. Terve kvartal on kenasti hoolitsetud, aednikud toimetavad ka praegu. Tuletornist on imeline panoraam tervele Guayaquilile: 
. 
Tornist paistab ka, et páris kòikide elu ka lilleline pole, kòrvalkynkal on náha vaesem barrio. Vòibolla on see yldmuljest, aga pilt siiski páris nii tróóstitu ei tundu kui ma mònes kohas Santo Domingos nágema olin harjunud.
Malecónil jalutades vòtab mind rajalt maha noortekamp, kes párast tunde Las Peñas`sse tantsima láhevad. 
Esmapilgul tunduvad pòhikooli lòpp-keskkooli algus, aga siinsed noored náevad (ilmselt lyhikese kasvu tóttu) válja nooremad kui nad on. Need olid igatahes ylikooli esimese-teise kursuse omad. Las Peñases vallutatakse yks pubi, kástakse baarimehel Reggaeton myrtsuma panna, òlled lauale tuua ja pidu on hetkega táies hoos (vt video vasakul). Mind rebitakse ka tantsima ja kòikidele teeb rámedalt nalja kuidas gringo oma puuhobuse puusi hóóritab.
Jalka MM on tòeline rahvapidu, kus ei ole kohta varalisel seisul, vanusel ega sool. Kòik juubeldavad yhiselt oma jalkameeskonna MMle jòudmise ja selle edusammude yle (vòitsid poolakaid ja kostariikalasi ning páásesid alagrupist edasi). 
Tánavapildis silma járgi hinnates on ca pooltel seljas kollasinipunased jalkameeskonna symboolikaga sárgid, nii 3 aastasel myrsikul, kui 80 aastasel átil, nii taksojuhtil kui armund paaril, nii rikkurjòmmil kui tánavapátil. Enamik liinibusse ja taksosid on lippude ja vimplitega ehitud. Majadel on lipud váljas. Koolilastel on lubatud koolivormi asemel MM ajal kanda jalkameeskonna sárki. Paljudes kohtades on pandud yles suured ekraanid, kus lippude ja igasugu muu nodiga varustatud seltskonnad saavad suure kára saatel ylekandeid vaadata ja seisu arutada. Teleylekanded on vága emotsonaalselt kommenteeritud ja kui lyyakse várav, siis kommentaator hyyab pikalt ja hingega: GOOOOOOOOOOOOOOOOOOLLLLLL!!!!!
