Haiiti pidu Santiagos

Täna läheme Anita, Jamesi, Carolina, Maximo ja Edmeriga Santiagosse. Sealsed AIESECarid (kelle hulgas on muide palju haiitilasi) organiseerivad peo oma uutele tegijatele ja ka AIESEC Domi praktikandid on kutsutud. See päev on oluline veel selle poolest, et pean maha oma esimese pikema vestluse ainuüksi hispaania keeles! Üldiselt on nii, et räägin inimestega selles keeles, milles nendega esimest korda vestlesin. Näiteks Jamesi, Edmeri ja toakaaslase Maximilianoga räägin inglise keeles. (Toanaaber Asiaga on keerulisem, ta räägib meiega kodus spanglish’it ehk inglise-hispaania keelt segamini, enamasti isegi samas lauses keeli segades. Miks nii, ära küsi – ta räägib kumbagi keelt piisavalt hästi, et võiks ka puhtalt rääkida. Ta lihtsalt ei pööra keelele tähelepanu ja ütleb sõna välja selles keeles, milles sülg parasjagu suhu toob. ;-)

Pidu ise on rahulik, haiitilased näitavad paari oma tantsu.

Rahvast lõbustavad eelkõige Daniel ja Carlos, oma “Mickey Mouse” ja “Este es señor Juan” mängudega.

Pizzalõuna

Täna koguneme kõik minu töökoha lähedale Pizza Hut’i ühisele lõunasöögile. Pakkuda on salativalik, väike pizza ja klaasitäis jääteed 120 peeso eest (35 EEK).

Seljanka

Ada ja Rossy ei jäta mu tögamist tolle septembrikuise ühepajatoidu pärast. Nimelt oli mul siis jalg merisiiliku poolt sõelapõhjaks tehtud ja kokkamistöö tegi minu juhendamisel ära Anita.

Nüüd ei anna nad mulle rahu, ütlevad aina, et “mis eesti ühepajatoidust sa räägid, see oli ju täitsa austria maitsega”. Selgituste peale, et toidu autoriks on ikkagi peakokk, mitte kokaabiline, ainult irvitavad. Paharetid. Niisiis otsustan oma koka-au päästmiseks sellel nädalavahetusel gurmaanide seltskonna taas külla kutsuda ja eesti kokakunsti saavutusi serveerida. Seekordseks hõrgutiseks on seljanka. Tänud Kerstile, kes mulle Eestist retsepti saatis! Seljanka valmib seekord täiesti minu käe all ja tuleb tõeliselt maitsev. Olen oma kokaoskuste üle meeldivalt üllatunud! Serveerin rahvale supikest kenasti hapukoore, sibula ja laimiviiluga.

Täiuslikkusest on puudu vaid viil leiba, mõtlen endamisi. Kohaletulnud seltskond sööb ja kiidab. Manitsen juba kolmanda taldrikutäie järele tulnud Jamesit ja Edmerit ka teistele järma. Öötundidel kui ülejääänud juba koju läinud, ilmuvad mu ukse taha veel neli näljast: Maria, Ada, Rossy ja ta noorem õeraas Saoni. Olin seda õnneks ette näinud, ja neile maitsmiseks suppi säästnud. Ei pea ka nemad tühja kõhuga koju minema.

Keelekursuse jõulupidu

Täna on Dominico-Americano välismaalaste hispaania keele kursuste ühine jõulupidu. Kuna õpilased on kõik välismaalased, siis korraldatakse asi nii, et iga õpilane toob oma maa toite. Umbes midagi sarnast AIESECi Global Village üritustele. Mina ei viitsi kokkamise ja sooja toidu kohaletoimetamisega vaeva näha ja piirdun kamajoogiga. Paljud on siiski päris kõvasti vaeva näinud, ja vaaritanud keerulisi roogasid. Noë Haiitist toob paar pudelit omatehtud rummi. Ameeriklane Stephen ei murra stereotüüpe ja ilmub kohale kandikutäie McDonald’si hamburgeritega. Ka mu hea sõber Anita on kolmandal kursusel õpilaste nimekirjas, ent kolmas kursus on talle liiga lihtne ja ta käib seetõttu tunnis suhteliselt harva.

Tänaseks on õpetaja talle seetõttu koduülesande andnud – teha oma kultuurilisest kogemusest Dominikaani Vabariigis esitlus. Me enese üllatuseks kutsutakse ka esimene kursus ette ja peame laulma kaks lugu -

Püha öö hispaana keeles ja üks rütmikas merengelugu. Olime neid lugusid küll paar korda tunnis kuulmis- hääldamisharjutusena ümisenud, ent see, et esinema peame, tuleb küll üllatusena. Jorutame kuidagi laulu ette, õpetaja Martha kõva häälega ees üürgamas. Kõrvalmärkusena olgu öeldud, et keskmine dominikanlane on väga kehv laulja.

Kuigi rütmitunnetus on hea (tantsud!), püütakse seda, mis nootide puhtusest puudu jääb, laulu kõvadusega kompenseerida. Tulemus, nagu isegi ette kujutada võite, on küllaltki võigas. :-)

Hiljem tutvustavad kursustel osalevad haiitilased veel oma tantsu Compa’t, aeglase rütmiga sensuaalset tantsu. Õpetaja Martha rabab samuti rahva seast õpilasi tantsule.

Ja õhtu kulgeb edasi omasoodu.

Hispaania keelt õppimas

Hispaania keel on maailma tähtsuselt kolmas keel, hiina ja inglise keele järel. Emakeelena räägib seda keelt 400 miljonit inimest, enamik neist Ladina Ameerikas. Lõuna Ameerika mandriosa riikidest ei räägi hispaania keelt ainult Brasiilia (portugali) ja mõned pisiriigid (prantsuse, inglise) mandri põhjaosas.

Mu Dominikaani vabariiki tulemise üks olulisemaid eesmärke ongi hispaana keel vähemalt suhtlustasandil selgeks saada. Palusin kohe praktika alguses kohalikul AIESECil mulle otsida korralik (ja taskukohane!) keelekursus, kus saaksin grammatika põhja alla. Seda, kuidas praktikale registreerumine käis, kirjutasin teises loos. Erineva tasemega “hispaana keel välismaalastele ” kursuseid käib samaaegselt 4-5. Mina loomulikult liitusin algtaseme kursusega. Olin selleks ajaks siin olnud juba kuu aega, ja mõnest asjast sain pisut juba aru. Vähemalt suutsin eristada kõnest sõnu, mis on keele õppimisel esimene oluline samm. Kui sõnu ei erista, on jutt mingi segane sõnamulin. Kui juba eristad, tunned üksikud sõnad ära ja tihti on võimalik tundmatute sõnade tähendus tuletada kontekstist (või siis kasutada sõnastikku).Keeleõppe algfaasis jäävad niiviisi tuletatud sõnad ka häsit meelde, hiljem, juba mitme kuu möödudes, ei viitsi üksikute uute sõnade jutus aktiivsele kasutamisel nii palju tähelepanu pöörata.

Hispaania keele õpe käib päris intensiivselt, tunnid on 4 korda nädalas, 2 tundi korraga. Esimese taseme kursus on käinud juba 2 kuud ja hakkab lõppema. Grupis on (vt pildil vasakult) Stephen (USA), Marina (Bulgaaria/USA), Noë (Haiiti), õpetaja Martha, JC (Filipiinid), Lina (USA), Barbara ja Johanna (mõlemad Island) ja Yves (Prantsusmaa). Pildit puudub Marie (Pransusmaa). Hiljem liitub meie grupiga veel Kim (Lõuna Korea). Tunnid on tänu õpetaja Martha’le päris lõbusad, tädi lõkerdab kõval häälel naerda ja kepsutab aeg-ajalt ka klassi ees tantsu lüüa. Kuigi tegemist on hispaania keele tunniga algajatele, on klassis lubatud rääkida ainult hispaania keeles. Osad õpilased protseteerivad, ülejäänud võtavad asja kui huvitavat väljakutset. Ja õigesti teevad – keele saab selgeks ainult praktiseerides.

Alternatiivtransport

Täna on riiklik püha ja tööle minema ei pea. Oleme selelga juba arvestanud ja norin meie Robinsoni hütis lakkab alles kella 10 paiku. Kobime välja, teeme Estebani ja Marinaga väiksesed hommikusöögid ja läheme üle tee randa. Edmeri-Jamesi-Carolina hütist pole kuulda elumärki. Võtame hommikut rahulikult ja ei hakka kiirustama. Summime rannas ringi ja kobime hütti tagasi alles lõunaks, kui taevas pilviseks kisub. Vaevu oleme uksest sisse saanud kui hakkabki sadama. “Nii palju siis El Limóni plaanidest, ” nendime, ja keerame uuesti põhku. Kui kella 2 paiku vihm järele jääb, on juba paras aeg koduteele asuda – Santo Domingosse tahaks ennem ööd ikka jõuda. Aga lähim organiseeritud transport Santo Domingosse läheb Sanchesest. Sanches on linnake Samaná poolsaare lääneosas. Pikapauto (toimib Las Terrenas – Sanches vahelise liinibussina) kastis Sanchesesse jõudes avastame oma ehmatuseks, et Caribe Toursi bussid on kuni homseni välja müüdud. Autojuht viib meid Metro Bus jaama. Sama lugu. Nüüd oleme küll omadega supis, tagasitee Santo Domingosse on ära lõigatud… Õnneks tahtsid ka teised sama pikapiga Las Terrenasest tulijad Santo Domingosse – kokku on meid 12 ja see on juba paras hulk, et saaks midagi organiseerida.

Autojuht kaobki jooksujalu majade vahele ja on paari minuti pärast tagasi koos mikrobussi ja juhiga. Lepime hinna kokku – 3000 peesot. Pole viga, 250 reisija kohta. Lööme oma Las Terrenase pikapi juhile tänutäheks patsi – poiss kimas meiega pool tundi Sancheses ringi. Laome oma kodinad mikroka istmete taha ja kobime kõik sisse ja ootame vaikselt. Üks reisikaaslane jääb midagi uue autojuhiga seletama. Jutt läheb aina ägedamaks ja lõpuks lööb juht käega ja ajab meid bussist välja. Mina eriti olukorrast aru ei saa ja teen lihtsalt teiste järgi. Las Terrenase pikapijuht kaob jälle majade vahele, meile uut diili otsima. Ei lähe kaua kui on juba uus mikrokas ees ja ronime taas sisse. Seekord on läbirääkimised edukamad ja saame lõpuks sõitu.
Bussijuht hoiab kangekaelselt kinni plaanist õhtusöögiks koju tagasi jõuda (vähetõenäoline – St. Domingosse on ca 4 tunni tee ja tagasi sama palju). Kihutab kõvasti. Vahepeal pöörame suurelt teelt kõrvale ja loksume 30ga kusagil põldude vahel. Pidada otsem olema kui kiirteed mööda. Noh, otsem võib ju olla, aga mul on kange tahtmine bussijuhile öelda, et me tahaks võimalikult KIIRESTI koju jõuda, mitte võimalikult OTSE. Aga ei ütle, kuna esiteks ei taha siit pärapõrgust jalgsi edasi jalutama hakata ja teiseks ei oskagi seda hispaania keeles öelda.

Kella 8 paiku olen igatahes kodus.

Playa Rincon

Täna on päevakavas Playa Rincon. Kuulujutud räägivad, et tegemist on kogu Kariibi mere ühe kõige kenama rannaga. Eks näis. Eilse müügimehe lubatud auto on õigel ajal platsis ja läheb sõiduks.

Rinconile viiv tee on algul sile, siis muhklik, siis auklik, siis ainult augud, ja lõpuks peab autojuht tõelist meisterlikkust näitama, et me kogu krempliga tee jäänustesse kinni ei jääks. Möödume palmisalu all rohtu näsivatest lehmadest ja taksojuht räägib meile, et riigis sureb keskmiselt 20 inimest aastas kookospähklisurma – saavad kolaki puu otsast kukkuva kuni 2 kilose kobakaga (kõmm) pikki kolu. Kui Newton oleks Kariibidel elanud, ei teaks me ilmselt siiani gravitatsiooniteooriast midagi. (Kui järele mõelda, siis ilmselt ka talvises Eestis poleks tal pikalt aega maa külgetõmbejõu üle mõelda jäänud – iga talv ju jäävad meil õige mitmed räästaist kukkuvate jääpurikate läbi vigaseiks…)
Hüüame lehmadele, et nad ettevaatlikud oleksid, tõmbame peanupud autosse ja loksume tõotatud ranna poole edasi.

Mõne aja pärast jõuame kohale. Rand on ilus, aga (kas olen tõesti juba ära hellitatud?) põhjust, miks seda kariibi kauneimate hulka arvatakse, ei leia mitte.

Kena ja pikalt sirutuv, külgedelt sakiliste kaljunukkide piiratud liivarand, taamal, udu selja taga kõrguvate mäemürakatega. Vesi kariibile kohaselt sinakas-rohekas. Kaljunuka tagant, kus rannajoon segamatult oma teed jätkab, leiame aga tõelise looduse kunstiteose. Veetasemega enamvähem ühekõrgusel asub siin pikk kaljulava, mille vastu meri laineid peksab ja lahedaid veesambaid püstitab.

Ööbima sõidame rannalinnakesse Las Terrenas‘esse. Hotelliks valime Robinson’s – väga hubased bambusmööbliga sisustatud hütid. Õhtut sisustavad veel mõnus õhtusöök itaallase restoranis (magus puuviljapizza shokolaadiga, mmm….) ja väike tants rannaklubis.

Bacardi rannal

Novembri teise laupäeva varahommik leiab meie seiklushimulise seltskonna taaskord unistena bussist. Sihtpunktiks Samaná poolsaar oma imeliste randadega ja El Limón nimelise veekosega. Samaná poolsaar ja laht selle ümber on aga kuulus hoopis selle poolest, et siinsed veed on lemmik poegimispaigaks Põhja-Atlandi küürvaalade (humpback whale) kogukonnale. Kahjuks on aga vaalade poegimisaeg jaanuarist kuni märtsini, nii et seekord peame piirduma randade ja muu looduse nautimisega. Aga kindlasti tuleme siia tagasi!

Seekord on meie tavapärase seltskonnaga (James, Carolina, Edmer ja Rauno) liitunud ka Stephen (siin tuntud rohkem Esteban‘ina) ja Marina, mu klassikaaslased hispaania keele tunnist. Kuni viimase hetkeni kaalume ka auto rentimist, aga kuna meid hoiatati et sealsetel teedel vajame dziipi ja nende hinnad on natu kallivõitu, siis loobume. Tagantjärgi tark olles – oleks pidanud ikka rentima, taksoga läks kokkuvõttes ikkagi kallimaks, ning polnud need teed nii hullud midagi. Bussisõit Samaná City‘sse võtab oma 4-5 tundi.

Samaná giid-müügimehe stiilinäide

Giid: Kuhu minna tahate, Cayo Levantado‘le? Meie: Noh, miks ka mitte… G: Mu vennal on paat. Oot, ma helistan talle et ta siiasamasse kalda äärde sõidaks. Lähme! M: Pean’d hoogu, amigo! Räägime hinnast kõigepealt. G: Teen teile väga soodsa pakkumise, lähme. M: Ütle oma hind! G: Äärmiselt kaunid rannad, Bacardi filmib oma reklaame sellel saarel. 1500 peesot, hea hind. M: Hulluks läinud! Unusta ära, me otsime teise võimaluse. G: Oot-oot. No palju olete nõus maksma? M: Noh, nii umbes viissada ehk. G: Nalja teete? Ainuüksi kütus maksab juba rohkem… Aga hea küll, olen nõus teile eri-hinna tegema – 1200 – aga sellest alla enam kuidagi ei saa. M (minekule pöörates): Ei, üle 700 me küll ei maksa, saar on ju siit kiviga visata. Otsime muud võimalust. Aga aitüma pakkumast. G (hõikab tagant järgi): Oodake! M pöörame ringi ja ootame ta järgi. G (ohkab sügavalt): Ma jään siin omadega küll roppu moodi miinusesse, aga olgu, olen nõus laskma hinna 900 peale. M (endamisi): Hmm, see teeb 150 peesot näkku, pole väga hull. Eelmised käisid 200 välja. (Giidile:) Hea küll, oleme 900ga nõus! Aga me peame oma asjad kõigepealt hotelli viima. G: No hay problemas, järgnege mulle, tean väga head ja soodsat hotelli siinsamas ümber nurga. Ja kas homme võin teid viia kogu saare kauneima veekose Salto El Limon juurde? Mul on autojuht ootamas, hobused saduldatud. Lõunasöök on hinna sees. Ja pärastlõunal läheme näiteks Playa Rincon‘ile. Mu tuttav taksojuht viib teid odavamini kohale. Siis on veel kohad nagu Las Terrenas, Las Galeras, Playa Bonita… Hiljem paati istudes näeme, kuidas müügimees annab meie 900 peesost paadimeestele 550 omavahel jagamiseks ja bensurahaks ning paneb ülejäänu tasku. Hotelliomanikult saab veel 100 ja meilt giiditasu 50. “Turunduskulud”.

Kohe pärast bussist väljumist ümbritseb meid tavapäraselt ülimalt abivalmis giidide-müügimeeste-taksojuhtide summ. Enamik neist teenibki kogu oma elatise bussijaamas passides ja oodates, kuni järgmine buss turistidega ette sõidab. Bussist maharoninud unistele turistidele pakuvad nad täisteenust – ütle ainult mida vajad ja nad organiseerivad kõik, pakuvad omaltpoolt veel variante juurdegi. Asja juurde kuulub loomulikult kauplemine hindade üle, kuigi sellega tegelevad ainult kohalikud või “seljakotituristid”. Keskmine turist – dollareist pungil taskutega gringo – pole üldiselt kauplemisega harjunud ja maksab esimese hinna, mis talt küsitakse (ja see on vähemalt topelt kõrgem kui muidu).

Kasutamegi ühe sellise kutsumata sõbra teenuseid ja viibki meid tagasihoidlikku, ent enam-vähem talutavasse hotelli. Võtame seal endile toad ja vaatame siis mis edasi teha. Ahaa -
Cayo Levantado. Saar, mille randasid kutsutakse ka Bacardi randadeks (kuna seal on üles võetud hulk Bacardi reklaame). Palume vennikesel oma venna paat hotelli ette kaldasse ajada.

Paadimehed kannavad meid süles-kukil paati ning sõit võib alata. Paat on kiire ja teekond hüplik. Edmer, kes uljalt vööri istus, saab kannikalihased parasjagu pehmeks põrutatud, kui juba jõuamegi 7 kilomeetri kaugusel linnast asuvale saarele.

Hoolimata sellest, et pärastlõunane päike on täna häbelik ja hoidub taevas õõtsuvate pilveräbalate varju, mõistame saarele jõudes kohe, miks Bacardi selle saare oma reklaamide filmimiseks on valinud. Saar on tõepoolest troopikaparadiisi musternäidis. Sini-sinine meri veeretab laisalt väikeseid laineid heledale rannaliivale. Üksik, lainega kaasa loksuv kormoran jälgib meid kahtlustavalt ühe silmaga, suskab siis korraks pea vee alla ja kugistab leitu aplalt alla. Roheline muru paistab justkui maniküürikääridega lõigatud. Kookospalmid kaarduvad muru servalt liiva kohale ning aeg-ajalt on lähemalt või kaugemalt kuulda potsatust, kui küpsenud pähkli vars maa külgetõmbejõule järele annab.

Saarel on kaks randa: Playa Levantado ja Playa Bacardi. Jalutame mööda tihniku vahele ehitatud jalgteed Playa Bacardile. Rand on täiesti meie päralt. Mürame vees ja mängime maast leitud bambusetoika ja kivitükiga beisbóli ning kookospähkliga jalgpalli. Valus. James ja Caro laisklevad puu külge seotud võrkkiiges.

Pooleteise tunni pärast sõidab paat meile randa järele ja sumame läbi vee taas peale. Kimame tagasi Samanásse, tuul on vaiksemaks jäänud ja meretee on seetõttu pisut vähem auklik.
Õhtul läheme kohalikku ööklubisse El Cielo(h.k. Taevas) merenget harjutama.

Hotell on meil linna ääres otse dshungli veerel. Õhtupimeduses akna lahti tehes kostab väljast peaaegu kõrvulukustavat sirtsude siristamist ja muid öiseid dshungli helisid. Öösel magama heites leiame oma ehmatuseks uksepiida peal puhkamas külalise – nii umbes 12cm suuruse ämbliku. Kõik ronivad paanikas voodi peale. Carolina (kui kogu kamba kõige mehisem) läheb kutsub hotelli peremehe Santiago. See krahmab eluka peo sisse ja seletab, et see ämblik on neil siin nagu kodulooma eest – pidavat prussakaid ja muid satikaid hävitama. Ka ämblik satub paanikasse, põgeneb mööda peremehe käsivart ja hüppab viimases hädas põrandale ja kaob avatud rõduuksest öhhe.

Kogu ülejäänud kamp kiljub ja hüppab vooditel. Kui oleme rõduukse sulgenud ja tule kustutanud, jälgime adrenaliini lahtumiseni toas ringi lendamas “vilkurpõrnikaid”. Need on edasiarendatud variant meie jaaniussidest – oskavad lennata ja helendav tagumik ei sära ühtlaselt vaid vilgub umbes poolesekundise intervalliga. Magama jään alles pärast seda kui olen endamisi sajatades kõrvatropid kõrva toppinud kuna Edmer norskab täisvolüümidel.
Kurat, justnagu vineeri saeks, ausõna.

Constanza

Kell 6:30 on Uvio meil akna all ja signaalitab meid üles. Teekond Constanza‘sse – unisesse, mägedevahelisse orgu kerkinud linnakesse – viib mööda auklikku mägiteed. Esimesed mägede vahelt piiluvad päikesekiired peletavad laiali öö jooksul orgudesse siginenud udumassid. Sõidame vaheldusmisi mööda mäekülgesid ning vahel ka mööda mäeharja, kus mõlemal pool teed avanevad kaunid vaated üle orgude ja mägede, põldude ja metsade. Uvio 80. aastatest pärinev sõiduauto rappub korralikult – tee pole just kõige parem ja lastiks 6 reisijat pluss autojuht. Aeg-ajalt möödume mäeharjale ehitatud külakestest ja põdudest. Kella 10 ajal jõuame Constanza’sse. ca 50 000 elanikuga linnake asub merepinnast 1300 meetri kõrgusel. Kuigi seal pole katedraali, linnahalli või mis iganes muid arhitektuurililisi vaatamisväärsusi, pole linnake päris ilma omamoodi sharmita. Maaliline asukoht mägede vahel ning siit algavad matkarajad Parque Nacional José del Carmen Ramírez‘sse ning saare kõrgeimasse mäetippu Pico Duarte’le toovad linnakesse üksjagu külalisi.

Constanza’s vahetame sõiduauto pikap-maasturi vastu ja sõidame edasi Salto de Aguas Blancas‘ suunas. Tee viib otse ülesmäge. Anita ja Kim sõidavad edasi kastis, jättes meile sees rohkem ruumi.

Ühel hetkel muutuvad teeolud ja tee kallak ka meie maasturile üle jõu käivaks ning peame jalad selga võtma ja kondiauruga edasi ronima. Oleme rõõmuga päri – mis võiks meil olla ühe ilmelise mägise hommikuse jalutuskäigu vastu?

10 minuti pärast traavib meile vastu üksik caballero, kel meie rubia‘t – Anitat nähes suu kõrvuni venib ja neiule otsemaid küüti pakub (Caballero tähendab hispaania keeles nii “härrasmees” kui ka “ratsanik”. Rubia on nimetus valgenahalise naisterahva kohta). Anita ei jäta muidugi prii küüdi võimalust kasutamata. :-) Ülejäänud meist vantsivad jala edasi.Kui koske juba metsavõseriku vahelt paistma hakkab, teame, et oleme kohe päral.Plaanime ka ujuma minna, ent ainus kes päris vees ära käib on Anita. Ülejäänutele tundub, et õigem nimetus kohale oleks Aguas Frías – külmad veed. Proovin ka vee ära, aga loobun, kui sääremari ähvardab koheselt ja ultimatiivselt krampi minna kui teda viivitamatult sellest külmast veest välja ei tõmba. Õhk on värske ja pilt kaunis.

Aeg tagasiteele asuda. Ajastus on õige, sest vaid 10 minutit vantsimist ja meile sõidab vastu kolm autokastitäit lärmakaid jänkidest turiste. Lehvitame neile ja vantsime edasi.

Mõne aja pärast hääletame ennast ühele väikese veoauto peale. Autojuht teeb meile korralikku sõitu, ning mäest veoauto kastis mägiteel korraliku kiirusega alla tulla on tõeline elamus – nagu lõbustuspargist tuntud “Ameerika mäed”, aga vahetum, elusam (ilma turvavööta!) ja tõelistes mägedes!

Kui mastik pistu rahulikumaks muutub, kolime Ada, Kimi ja Jamesiga taas ümber oma maasturi kasti (teised istuvad kabiini) ning vestleme värsket õhku ja imelisi vaateid nautides maast ja ilmast.
Constanza’sse naastes lähevad James ja Carolina meist lahku, et sõita Santiagosse. Mina, Kim, Ada ja Anita otsime võimalust Santo Domingosse sõitmiseks.

Õnneks on meie maasturijuht Francesco just sinnapoole minemas, nii et saame temaga ka edasi. Peab vaid sugulaste juurest korraks läbi käima. Meid kutsutakse loomulikult sisse ja pakutakse istet ja suupistet. Majake on ise väike ja meie mõistes hurtsik, ehitatud mägedevahelise oru keskel olevale künkale, kust üle terve oru avaneb tõeliselt kaunis vaade.

Majal endal lage kui sellist pole, köögis laua ääres istudes üles vaadates vaatab vasti kohe katuseks olev eterniit. Vasakul näed pilti peretütrekest maja trepil võõraid uudistamas.

Mtunnikese pärast olemegi taas teel, tagasi pealinna – Santo Domingosse.
Patareid on algavaks töönädalaks taas energiat täis laetud.

Jarabacoa

Kella poole 7ks hommikul lohistame ennast usnesegustena Caribe Toursi bussijaama (siin on igal bussifirmal oma bussijaam), et võtta ette kauaoodatud reis saare keskossa. Seda nädalavahetust olen pikalt oodanud. Viimati sai terveks nädalavahetuseks linnast välja septembri alguses – poolteist kuud tagasi. Pooleteise kuuga koguneb siin linnas palju tossu, müra, stressi ja väsimust naha vahele. Viimaks ometi saab meeled kogu sellest sodist puhtaks!

Pärast kolme tundi bussis loksumist jõuame väikesesse maalilisse linnakesse nimega Jarabacoa. Linna asukoht mägede vahel 800m kõrgusel merepinnast muudab siinsed päevad palavateks ja ööd jahedateks. Kliima eripärad võimaldavad siin ka kasvatada parasvöötme vilju nagu maasikad ja õunad. Paljud jõukad dominikaanlased on ehitanud siia mägede vahele oma suvekodud ja “harabakoalased” kutsuvad oma kodulinna “Troopiliseks Shveitsiks”. Võibolla on natuke põhjust ka… Piirkonna suurimaiks vaatamisväärsusteks on kaunid kosed Salto de Jimenoa Uno, Salto de Jimenoa Dos ja Salto Baiguate.

Bussist välja astudes on meil kohe ümber summ giide, reisioperaatoreid, taksojuhte, nännimüüjaid ja muid asjapulki, kes aega viitmata oma kaupa-teenust meile müüvad. Giididel on albumid kaasas piltidega ümbruskaudsetest huviväärsustest ja igaüks püüab meie ilmselget turistidekampa “oma hoovi” tirida. Aga me juba teame kuidas sellises olukorras käituda.

Mina, James ja muud silmnähtavad turistid hoiame eemale ning usaldame kõik läbirääkimised eranditult Carolina hoolde – ta on tõestanud ennast väga võimeka kauplejana ja hindade tingijana. Carolina saabki meile ühe meeterahva – Uvio – 1100 peeso eest giidiks-autojuhiks. Selle raha eest (praeguse kursiga umbes 400 kr) tutvustab ta meile kõiki kolme veekoske. Kogu vajalik transport terveks ülejäänud päevaks on loomulikult ka hinna sees. Pärast kerget hommikusööki asumegi teele.

Esimene peatus on Salto de Jimenoa Uno, suur kosk, mis on turistide jaoks korralikult välja ehitatud, kohalejalutamise vaev. Vetevoog on võimas. Giid kutsub meid edasi järgmisse kohta. Keerame põõsastiku vahele ja hakkame lihtsalt ühest kohast üles ronima. Salto de Jimenoa Dos on turismi jaoks veel “väljatöötamata” objektiga – vahel tuleb ronida mööda suht ohtliku rajakest mööda mäekülge. Võtame väljakutse vastu lootuses, et vaated üleval on seda väärt. “Tsivliseerimata”, inimkäe poolt kujundamata kohad on kaunimadki ju tavalised turistiatraktsioonid.

Matk, mille läbisime oli igatahes närvekõditav ning vaated meeliülendavad. Pärast poolekilomeetrist ronimist tihedas võsastikus ülesmäge, jõuame kohta, kus jõgi tormab kahe paarikümnemeetrise kaljunuki vahel. Tõmbame hetkeks hinge ja sirutame konte kalju äärel. Teekond jätkub ja läheb aina raskemaks. Paaril korral liigume praktiliselt püstloodis mäeküljel mööda 30 sentimeetri laiust rajakest, toeks vaid hõredad rohututid ja varvaste alt pudenev mullakamar kukub õõvastavalt kaua paarkümmend meetrit allpool mäslevasse jõkke… Mulle kui kõrgusepelglikule inimesele oli nendest kohtadest läbi minek igatahes katsumuseks. Rohututtidest kramplikult kinni hoides sisendan endale – võta rahulikult ja ära alla vaata…

Lõpuks saab me vaev siiski tasutud kui jõuame Salto de Jimenoa Dos juurde.Naudime looduse ilu, hullame ringi, teeme pilte ja kaalume, kas käia ujumas ära või mitte. Kuna põhi on kivisevõitu, siis otsustame mitte minna. Me teejuht Uvio annab märku, et kui tahame Salto de Baiguate‘l samuti käia, peaksime tagasiteele asuma. Mis siis ikka, asume teele. Leiame rippuva liaani – pisut rohkem kui pöidla jämedune puude küljes rippuv väät, mis oma jämeduse kohta on uskumatult sitke. Teeme kõik (üks paremini kui teine Tarsani dshunglihüüdu matkides) liaaniga sõitu.

Järgmine sihtmärk Salto de Baiguate. Vahetult kohale jõudes algab paduvihm, mis meid korralikult läbi loputab. Kaljunuki all lõdisedes otsustame, et kuna märjad oleme juba niikuinii, siis võib ju sama hästi ka ujumas ära käia.

Mõeldud – tehtud. Rebime märjad hilbud seljast ja tormame vette. Püüame kosele võimalikult lähemale pressida, aga lähemale kui 3-4 meetrit ei olegi võimalik – vee surve on nii suur et nullib kõik pingutused edasi pressida.

Umbes 5 meetri kaugusel kosest võib vabalt 45° nurga all lamada, veesurve hoiab püsti ja teeb ühtlasi mõnusat seljamassaashi. Aeg ajalt tunned, kuidas veesurve mõne kopsakama kivi vastu tagumikku viskab.

Ööbimiseks pakub Uvio meile välja ühe tagasihoidliku, ent korraliku hotelli nimega “Holy Day”. Muigan endamisi, kuna nimi sarnaneb kuulsa lukshotelliketi “Holiday Inn”. Võin öelda, et nimega sarnasused piirduvad! Carolina on jälle läbirääkija ja kaupleb meile välja 3 kahekohalist tuba 850 peeso eest. Päris mõistlik hind – 55 krooni näkku. Kobime varakult põhku kuna hommikuks on kokku lepitud Uvioga sõit Constanza‘sse.