Reede, 29. august 2003, Santo Domingo
Reedel saan juba oma esmese palga kätte. 2500 peesot (1000 eek) kuue päeva töö eest. Palka makstakse kaks korda kuus, 15. ja 30 kuupäeval. Olen enda üle väga uhke ja uudistan pihku pistetud tsekki nagu vasikas aiaväravat. Ma pole ealeski tsekkidega arveldanud. Eestis jäeti see etapp ju panganduses täiesti vahele. Ilmselt küsin kellegi kohaliku omale appi panka tsekki rahaks pöörama.
Dominkaani transport ei väsi mind ikka ja jälle üllatamast. Istun reede õhtul töölt tulles concho’sse, mis seekord juhtub olema ikka romu suure algustähega – ilmselt tõsisest (või paarist) avariist läbi käinud ja koduste vahenditega üles toksitud – uksepaneele pole (uks käib lahti ainult väljapoolt – käsi aknast välja), kõrvalaknaid pole, katus nagu tähistaevas, põrandal mingid metallplaadid (millele ei julge korralikult toetada – äkki astub läbi). Ainus asi, mis tipp-topp töötab on raadio. ;-) Niisiis sõidame 5 minutit ja äkki hakkab metsikult sadama. Chófer jahvatab midagi hispaania keeles ja jagab reisijatele kätte topsikud. Ma imestan, et kas nüüd läheb võtmiseks, aga ei – chófer kannab lihtsalt hoolt, et reisijad liiga märjaks ei saaks – paned oma topsiku suurima enda kohal oleva katuseaugu alla…
Bicicleta ehk jalgratas on samuti transpordivahendina au sees. Neid ehitatakse igasugusel mõeldaval ja mõeldamatul moel ümber – on olemas jalgratas-puuviljamüügilett, jalgratas-reisijatekaarik, ja isegi jalgratas-mööbliveok. Eile töölt tulles jään suu ammuli vaatama, kuidas üks caballero suurt kahe inimese voodit jalgrattaga transportis. Ei, tal ei olnud järelkäru – selle sama tavalise jalgratta peale oli kuidagimoodi voodi kinnitanud ja väntas kodu poole.
Huvitav asi ristmike kohta – praktiliselt kõike kraami, mida meil ostetakse kioskist, saad siin ära osta ristmikul foori taga oodates. Igal suuremal ristmikul on seltsimehed, kes punase tule süttides jalutavad autode vahele ja müüvad kõikvõimalikku kraami – puuviljad, mobiilikaardid, ehted, joogid, pirukad, ajalehed, isegi potid ja harjad.
Õhtul kutsub Rossy mind Zona Colonial’i teatrisse. Teater on Zona Colonial’is ja kuna jõuame pisut varem kohale, siis jalutame Santo Domingo vanalinnas pisut ringi. Peletan eemale karja 6-10 aastaseid kingaviksijaid, kes pakuvad oma teenust 5 peeso eest (2 krooni). Töö on üldiselt väga korralik, mu kontori juures on pidevalt üks nendest valves ja mu kolleegid kasutavad seda teenust üpris tihti. Teeme paar pilti, La Ataranza trepil ja Museo de las Casas Reales’ ees. Zona Colonial on Ameerika maailmajao kõige esimene koloniaalasustus, ehitatud vahetult pärast Kolumbuse esmakordset saabumist Ameerikasse. Tol ajal oli Santo Domingo oluline vahesadam Hispaania asumaade laiendamisel Uues Maailmas. Müürid ja majad on robustsed ja ilmselt mõnevõrra kiiruga ehitatud. Kuid ei saa salata – nad on 500 aastat täiesti hästi vastu pidanud ja peavad ehk teist viissada veel. Leidub ka kaunistuste ja ornamentidega maju. Zona Colonial’is ja Santo Domingos on filmitud paljud Hollywoodi filmid, tuntuimatest näiteks “Ristiisa II” kuuba stseenid.
Teater on imetilluke ja amatööride poolt kirjutatud, lavastatud ja etendatud. Etenduses mängivad olulist osa ka pillimehed, kes on kogu aeg laval ning toovad tükki elusa muusikaga mõnusat atmosfääri. Tükk ise on irooniline ja sürrealistlik komöödia inimese ahnusest. Keskpärane.
Olen sellel õhtul lubanud Juan Carlosele ja Fico’le, et lähen nendega koos pidu panema, aga kuna mu firmaboss palub mind homme tööl olla, siis ütlen Juan Carlosele ära – mõni teine päev. Muide, need kellega käisime koos 1999 aastal Lõuna-Aafrikas võibolla mäletavad Juan Carlost – ta oli sellel ajal siin MCs. Selline prillidega heledama nahaga väikest kasvu noormees. Kohalikud kutsuvad teda Harry Potteriks, ja tõepoolest – sarnasus on olemas. :-)
