Santo Domingo, reede 22. august 2003

…mind vihmaga ja lennuk rappub maandumisel päris kõvasti.
Passikontrollis jooksutatakse pisut ringi, kuna saatkond on viisa kirjutamisel pisut sodinud, tundus onklile asi kahtlane ja ta saadab mind migratsiooniametniku juurde. Migratsiooniametniku laua taga istuvad kaks noormeest Venemaalt, kellega törts vene keelt puhun. Nad on siin tööasjus ja ei taha kümmet taala välja käia, et turistikaarti osta. Soovitan neil see väike kulutus teha, sest immigratsiooniametnikega on üldjuhul mõttetu kaubelda.

Minu passiga saab siiski kõik korda ja pääsen passikontrollist läbi.Tollikontroll on siin väga viisakas – kõigelpealt et kas español või engles? Vastan et engles, siis palub kohvri lahti teha, kergitab kergelt pealmisi riideid (ilmselt vaadatakse vaid et suuremaid koguseid relvi ja narkotsi ei oleks). Pärib viisakalt palju mul raha kaasas on. Seejärel naeratab lahkelt oma säravvalget naeratust ja ütleb, “anna mulle kümme dollarit”. Mul kulmud kerkivad. Olen sellest Lonely Planetist ja internetist lugenud. Mida teha? Kui nii kiiresti hakkab raha näppude vahelt sulama, siis küll kaua vastu ei pea… Otsustan riskida – naeratasin sama lahkelt vastu ja selgitan, et olen vaene estudiante ja kümme dollarit on mulle suur raha. Ametnik tunneb mulle südamest kaasa ja on pärast mõningast kauplemist lahkesti nõus ka 5 dollariga. Nüüd olen orgi otsas, mul on taskus väikseim raha 10 dollarine ja 5 dollarit tagasi küsida ei lähe ilmselt läbi. Selge – tuleb minna lõpuni. Tingin temage veel natuke (naeratus ikka näol): “por favor señor, no dinero, estoy estudiante pobre”, pakun isegi eesti raha, ning lõpuks saan tasuta läbi!

Lennujaamas on mul vastas Rossy ja Raul, kes mind läbi vihma autoga linna ja MC korterisse toovad. Teen rannaäärsel esplanaadil tormisest ookeanist ja palmidest ühe pildi. August-oktoober on troopikatormide ja orkaanide aastaaeg ja ühtlasi ka aasta kuumim periood.

MC korteris istuvad neli seltsimeest taskulambi ümber, kuna järjekordselt on elekter ära läinud. Sellest pole midagi, käime poes ja naastes on elekter ilusti tagasi. Pidu pannakse püsti ja mulle antakse pikemalt aega viitmata esimesed salsa ja merenge tantsukursused. Inglise keelt mõnevõrra siiski räägitakse, ent eriti ei viitsita välismaalase pärast omavahel inglist rääkida ja minnakse ruttu üle hispaaniale. See on iseenesest hea – saab rutem keele suhu. Ühel hetkel oli tuba rahvast täis ja pidu täies hoos. Nii kella 11 paiku otsustatakse (selleks hetkeks olin olnud ärkvel järjest 21 tundi), et nüüd on vaja diskosse minna. Mõeldud tehtud – seal saan juba oma värskelt omandatud tantsuoskuseid demonstreerida. Kohalikel on ladina tantsud veres, vaatan suu ammuli kuidas tantsupõrandal praktiliselt kõik paarid väristavad puusi nagu kõhutantsijad ja viskavad pingutamata poognaid, milleks meil vaid profitantsijad võimelised on. Üks räägib, et väikesest peast liigutavad vanemad merengemuusika taktis lastel puusi, eks sealt see ilmselt tulebki…

Poen nüüd põhku, homme hommikul on kell 5 äratus, sõidame nädalavahetuseks Cabaretesse randa nautima. Katsun seal siis ka rohkem pilte võtta.

Pilte reisist ja esimesest õhtust Santo Domingos vaata siit.