Los Tres Ojos & Playa

Pühapäeval ajame ennast ennelõunaks üles (mul eriti raske, olen kell viis alles magama saanud) ja sõidame siis Los Tres Ojos‘t vaatama. Sõidame oma Gua-gua‘ga läbi vaesema linnaosa nimega Duarte. Meie tingimustes saaks sellele kohale analoogi, kui suruda kõik Nõmme ja Kopli majad kokku Vabaduse väljakule ja siis Pääsküla prügimäega kogu krempel üle valada. Pilt on tõepoolest trööstitu ja seda mitte majade või inimeste töttu, vaid tohutu laga tõttu, mis tänavatel vedeleb. Kõikjal on meetri kõrgused prügihunnikud ja nagu pildilt näha pole kohalikel mingi probleem seal samas kõrval maast puuvilju kaubelda… Meie tervishoiuametnikud ja tarbijakaitse saaksid sellise asja peale kreepsu.

Lõpuks jõuame Los Tres Ojos‘ juurde. Tegemist on mingil moel koobastesse jõudnud merevee ja vihmavee seguga. Päris kaunis vaade, teen mõned pildid nii seest kui väljast. Otsustame minna edasi randa, see pidada siinsamas lähedal olema. Ma küsin, et kas piisavalt lähedal, et jala minna – Maximo vastab, et ei mitte päris nii lähedal. Lõpuks tuleb välja, et rand on 70 kilomeetri kaugusel ja sõidame sinna bussiga tund aega… Randa kutsutakse Juan Dolio‘ks. Väike aga kõrgete laintega tore rand. Juan Dolio oli üheksakümnendate lõpus väga kuum kuurort, aga pärast 2001 aasta sündmusi on paljud luksushotellid klientuuri vähesuse tõttu pankrotti läinud ja häid aegu meenutavad rannas haigutavate akendega tühjad hotellid. Veedame rannas mõnusalt aega, supleme soolases vees, vedeleme päikese käes, matame üksteist liiva sisse ja uurime mereelukaid. Püüame kinni ka ühe merisiiliku ja vaatame mis tal sees on. Enne õhtut tuleb randa ka Carolina oma sugulastega ja ajame juttu ning sulistame vees pisut ka koos nendega. Enne pimedat läheme Gua-gua peale ja sidame tagasi koju.

Adios Telly

Laupäeva õhtupoolikul oleme kutsutud Telly hüvastijätupeole Beer House. Telly on praktikant Prantsusmaalt, ent algselt pärit Väikestes Antillides olevalt saarelt nimega Martinique. Telly töötas siin samas ettevõtete võrgus kus minagi.

Väikesed Antillid on muide valdavalt prantsusekeelsed. Üldse on Kesk-Ameerikas (erinevalt levinud stereotüübist) päris palju ka muid keeli peale hispaania keele. Näiteks DR naaberriik Haiti kasutab ka ametliku keelena prantsust, elanikud räägivad aga hoopiski kreooli keelt, mis on tekkinud prantsuse keele ja neegrite aafrikast kaasa toodud keelte segunemisel. Hispaania keelest seal keegi aru ei saa. Tillukesel Aruba’l (jah, sama saar kust on pärit Dave Benton) räägitakse küll ka hispaaniat, aga põhikeeled on hoopis hollandi ja papiamento… Katsun peagi kirjutada väikese artikli ka dominikaanlastest, olen linna peal pisut pilte klõpsinud ja mõningaid tähelepanekuid teinud.

Aga tagasi Telly peo juurde. Olime kutsutud kella üheksaks, aga kui Anita ja Andresega Beer House kella poole üheteistkümneks kohale jõuame, ei leia sealt kedagi. Kas juba kusagile edasi mindud? Vara võitu nagu… Anita helistab Telly’le. Muidugi – tuleb välja, et nad pole veel kohale jõudnudki, hakkavad kohe sõitma. Pidudele minekuga on siin alati nii, et hakatakse sättima nii umbes tund aega pärast seda, kui kell juba kukkunud on. Igatahes nii tunni aja pärast on pubis rahvast kõvasti.

Läheme Davidi, tema tüdruku Rosa, Ada ja Rossy’ga pubi kõrval olevasse söögikohta väikest kõhutäidet otsima. Pakutakse pirukaid, mida kutsutakse empanada’ks. Ülimalt maitsvad juustu ja lihaga kuumad pirukad! Kui Beer house tagasi läheme, ajame pisut veel juttu seltskonnaga hispaania keeles – kuna oma kehva keeleoskuse tõttu eriti vestlusest aru ei saa, siis haigutan, ütlen hasta mañana ja asutan kodu poole minema. Välisukse juures rabab Telly mul varukast ja küsib imestunult, et kuhu nüüd minek? Kell alles pool üks öösel.

Tuleb välja, et Beer House on alles eelsoendus, õige pidu läheb alles lahti. Teen taksot oodates Rossy, Ada, Telly, Andres, Anita ja endaga veel ühe pildi, poeme nii umbes kümnekesi minibussi ja sõidame. Kõigepealt läheme mingisse kohta, mille nime ma ei mäleta, aga sinna ei lasta osa rahvast sisse, kuna pole kraega särki. Lööme käega ja läheme edasi kohta nimega D’ Classico, maksame oma 50 peesot sissepääsuks ja läheb tantsuks.

Ada ja Telly õpetavad mulle uut tantsu, nimega batchata. Klubis ongo valdavaks merenge, salsa ja batchata rütmid. Noh ja aeg ajalt ka veel mõni chachacha, mambo, rumba, cumbia, reggae jne, jne… Ladina tansustiile on lõputult. (Oma jutus dominikaanlastest kirjutan dominikaani rahvustantsust merengest pikemalt.) Raffael ja Rossy tantsivad nii meisterlikult salsat, et teen sellest väikese videolõigu. (Kuna klubis on pime, siis väga hästi ei ole peale jäänud, aga ettekujutuse peaks andma.)

Kella nelja ajal kui olen väsimusest kokku kukkumas hakkame lõpuks minema. Ada kutsub mind pühapäeval koos Davidi ja Rosaga St. Domingost välja mingit koske vaatama, aga kuna olen juba Anita, Andrese, Sandra ja Maximo’ga planeerinud minna vaatama maa-aluseid järvi Los Tres Ojos, siis ütlen ära. Teen Telly’le “nägemiseni” põsemusi ja sõidame koju ära.

Pildid

Zona Colonial

Laupäev, 30. august 2003, Santo Domingo

Laupäeval olen hommikupooliku härra de Hostose palvel tööl ning pääsen tulema kella 12ks (loodan, et laupäevane töötamine ei saa olema reegliks.). Tulen koju ja läheme Myriami, Maximo, Sandra ja Anitaga Zona Colonial’i avastama. Myriam on praktikant firmast millega meie ettevõte väga tihedalt koostööd teeb. Ta on pärit pisikeselt Guadeloupe saarelt Väike ste Antillide saarestikust (mis eraldab Kariibi mere lõunaosa Atlandi ookeanist).

Esimene palk ja derechod

Reede, 29. august 2003, Santo Domingo

Reedel saan juba oma esmese palga kätte. 2500 peesot (1000 eek) kuue päeva töö eest. Palka makstakse kaks korda kuus, 15. ja 30 kuupäeval. Olen enda üle väga uhke ja uudistan pihku pistetud tsekki nagu vasikas aiaväravat. Ma pole ealeski tsekkidega arveldanud. Eestis jäeti see etapp ju panganduses täiesti vahele. Ilmselt küsin kellegi kohaliku omale appi panka tsekki rahaks pöörama.

Fritos Verdesesse

Kolmapäev, 27. august 2004, Santo Domingo

Kolmapäeva õhtul läheme AIESECi iganädalasele kokkusaamisele 27 de Febrero tänavale. See on lai magistraaltänav Santo Domingo kesklinnas, kus kahe sõidurea vahel on jalakäijate ala koos moodsate abstraktsionistlike skulptuuride ja lugematute välipubidega. Kliima tõttu saavad nad siin endale lubada ehitada statsionaarseid välipubisid. Tantsime merenget ja salsat, võtame väikesed karastavad joogid, ajame juttu. Pean paar korda punastama, kuna pole suutnud meelde jätta kõikide varem kohatud inimeste nimesid. Katsun ennast välja vabandada, kuidas oskan. Teeme Rossyga läbi väikese seikluse, püüdes kell 12 öösel lahti vahetada minu 1000 peesost. ;-)

Tõmmunahaline mees krutib

Santo Domingo, esmaspäev 25. august 2003

…põhja merengerütme mängiva raadio oma näguripäevi näinud sõiduautos, kargab välja ja paigaldab pakkekummiga sõiduki katusele taksoplafooni. Hetkega on autost saanud concho – ehk maakeeli ühistakso. Taksojuht hakkab kätega vehkides üle muusika täiest kõrist “Arríba! Arríba!” karjudes ümber auto käima ja auto katusele põrutama, niiet vaene romu on iga hetk koost vajumas. Hetke pärast ongi autos neli reisijat läheb sõiduks. Sõidu ajal conchojuht kasutab piduri asemel pasunat. Võibolla sellpärast, et concho on piisavalt suur ja romu, et tal sellest kahju pole aga võibolla ka sellepärast, et pidurid juba ammu ei tööta.

Järgmisel päeval on pilved kadunud…

Cabarete, pühapäev 24. august 2003

…kui tina tuhka ja läheme randa. Rand on kaunis – palmid, kena liiv ja sini-sinine meri. Laht on vastavalt koha kuulsusele paksult purilaudureid ja parasurfijatest pungil. Käime suplemas ja teeme liival mõned Baywatchi pildid. Mina ja Til korjame reisilt kaasavaraks ka kerge päikesepõletuse.

Õhtul taas 4 tunnine bussisõit tagasi St. Domingosse ja ruttu magama. Homme on tööpäev.

Rannavalve pilte on suuremas valikus siin. 

buy cialis overnight delivery cheap viagra substitute

Hommikul…

Cabarete, laupäev 23. august 2003

…ei tõuse loomulikult keegi õigeks ajaks üles, ja magame Cabarete bussi maha. Lõpuks saame Carolina, James (mõlemad DR MCst), Andres (Kolumbia CEED MCs), Til (sakslane, ta vend abiellub siin Carolina õega) ja mina ühele bussile ja sõidame 4 tundi Cabarete’sse.

Santo Domingo tervitab…

Santo Domingo, reede 22. august 2003

…mind vihmaga ja lennuk rappub maandumisel päris kõvasti.
Passikontrollis jooksutatakse pisut ringi, kuna saatkond on viisa kirjutamisel pisut sodinud, tundus onklile asi kahtlane ja ta saadab mind migratsiooniametniku juurde. Migratsiooniametniku laua taga istuvad kaks noormeest Venemaalt, kellega törts vene keelt puhun. Nad on siin tööasjus ja ei taha kümmet taala välja käia, et turistikaarti osta. Soovitan neil see väike kulutus teha, sest immigratsiooniametnikega on üldjuhul mõttetu kaubelda.

Tallinn-Hamburg-Pariis-Santo Domingo

Kusagil Atlandi kohal, neljapäev 21.august 2003

Väljalennule eelneval öösel olen Neeme ja Riinu juures (see on juba traditsiooniks kujunenud :-). Lennujaama tulevad mind ära saatma Maris ja Andri (tublid olete!).Check in tädi naeratab mulle oma ametlikku-virilat naeratust ja ütleb, et mul on liigraske pagas (kohver oli 21 kilo). Mu käsipagasit nähes läheb kulm päris kortsu – 2 seljakotti kogumassiga 12 kilo. Ei lähe läbi. Ma hakkan juba mõttes kohvrite sisust vähemolulisi asju välja viskama, aga mu üllatuseks soovitab tädi hoopis ühe seljakottidest lisaks checkinnida. Minugipoolest, ongi vähem tarimist! ;-)
Mu vana sõber tolliinspektor (see sama vunts, kes Malaisiast naastes mu kohvrit 45 minutit puistas) tõmbab (ilmselt tuttavat nägu nähes) mind turvaväravas kohe rajalt maha ja sorteerib mu käsipagasit. Peale selle läheb lend viperusteta.

Sama võib öelda ka Hamburgis veedetud päeva kohta – hulgun linnas veidi ringi, vahetan raha ja käin oma lennupiletil järgi. Lennufirma juhtub olema Hamburgi ülikooli peahoone kõrval, niiet loomulikult astun sisse ja otsisin üles AIESECi kontori. Sealt leidsin 3 AIESECarit, kellega käime kohalikus üliõpilaste sööklas söömas. Pärast jalutan läbi pargi oma ööbimiskohta ja vedelen seal. AIESECarid kutsuvad ka õhtul ühisele sushisöömisele, aga väsimust ja kõhna rahakotti arvestades pean paremaks kutse viisakalt ära ütelda ning Jugendherberge’s puhata. Järgmisel hommikul tuleb mul S-Bahni piletiautomaadi juures võtta vastu raskeid otsuseid – kas kulutada raha pileti peale ja riskida sellega, et ei jätku lennujaamas pagasihoiust kättesaamiseks või sõita jänest ja riskida trahviga kui vahele jään. Võtan siiki pileti ja õigesti teen, sest piletikontroll astub 15 minutit hiljem kupeesse. Õnneks on pagasihoid arvatust suts odavam, niiet kõik saab korda. Siis checkin, lennukisse ja edasi Pariisi. Pariisi jõudmisel mingit passikontrolli pole, jaluta rahulikult sisse ja asi vask. Nagu siseriiklik lend.

Niisiis taas lennukisse ja Santo Domingo poole. Lend on pooltühi, istun akna all ja minu kõrvalistmed on tühjad, niiet saan endale korraliku aseme magamiseks teha. Aknast pole niikuinii midagi vaadata – paljas Atlandi ookean. Teen paar desktopi taustapilti pilvedest.

Pilte reisist ja esimesest õhtust Santo Domingos vaata siit.

buy cialis overnight deliverybuy sildenafil viagrabuy viagra